Kahel naisel oli vaba õhtu ja see plaaniti korraliku pidutsemisega
sisustada. Nii tehtigi. Peale pummelungi kakerdati öösel kodu poole.
Mõlemal tuli kange häda peale just siis, kui tee viis läbi surnuaia.
Kükitati esimeste põõsaste vahele ja aeti asi korda. Üks leidis
pühkimiseks mingi jupi paberit, teine kasutas jalas olnud trussikuid ning
viskas need minema.
Järgmine päev said kokku nende mehed.
Üks räägib: “Eile oli me naistel siis see suur pralle öö. Ma poleks
uskund, et mu eit siuke libu on. Tuli vastu hommikut koju, täis nagu
tinavile ja alukaid jalas pole.”
Teine vastu: “Libu või asi. Minu oma oli ka täis, trussikud olid jalas.
Aga pükste vahel oli tänukiri: Tõrva linna meeskoor ei unusta Sind iial”.