Ma olen meeldivalt üllatunud, et 3DC.io eestlaste tehtud on.
Esimeseks katseks võtsin maja. Mida rohkem ma sellega tegeleda üritasin, seda hullemaks läks. Hea soovitus – salvesta vaheetapid.
3D printeri olemasolul koolis ilmselt tormaks paljud kohe printima, mis on iseenesest hea. Mõne aja pärast ilmselt õpiksime, et kõike ei saagi printida ja seeläbi saaksime sammu tagasi astuda ja mõelda, miks ei saa.
Seda, mida printida võiks arutelu käigus selguda. Selleks ajaks on ehk esimesed katsetused ka tehtud ja aru saadud, mida on mõtet ja mida mitte printida.
Oli vaja luua GPS kunsti. Kindlasti kiiduväärt oskus, motiveerimaks lapsi väljas liikuma. Me teame kõik, mida Pockemon GO suutis teha.
Kuna koroona on mind suvilasse ajanud, siis ilusaid tänavaid, millest midagi luua polnud just ülearu. Suvekodu asub Kiviõli külje all. Vaatasin Googl Maps’t kaarti ja tundus, et ruutude vahe valemi graafiline esitlus vaatas mingit moodi mulle vastu.
Ruutude vahe valem. Allikas Google.
Seadmeks, millega ma jälge märkisin, kasutasin oma langevarjunduses kasutatavat seadet FlySight
E-etteütlusest võtsin seekord osa õigel päeval oma elukaaslase utsitamisel, kes igal aastal samuti kaasa kirjutab. Muide mul on ka samal päeval sünnipäev. Kindlasti ma uhke oma tulemuse üle ei ole. Pean tunnistama, et sellel aastal oli mul isegi esimest lauset raske meelde jätta. Sõnu, mida ma ei teadnud oli kaks: esseistika ja kvintessentsiks.
Sellise e-etteütluse formaat on pigem väga teretulnud. Kui võrrelda päris klassiruumiga, siis on antud formaadi puhul võimalik teksti edasi-tagasi kerida, mida mina seekord ka ohtralt kasutasin. Puuduseks, mida mina küll ei tunne, on mõned minu vestluspartnerid, kui me oleme antud teemat puudutanud, nimetanud näoilme puudumist. Mingil põhjusel on nad tundnud puudust teksti esitaja näost.
Google tõlkimist saab minu arust matemaatikaülesannete puhul kasutada. Kui võrdleme ilukirjanduslike tekstide tõlkimist, siis esineb suuremaid probleeme. Matemaatika tundub olevat rohkem universaalsem keel. Proovisin lahendada erinevaid tekstülesandeid, mis olid inglise keeles antud ja suuri probleeme ei kohanud. Võimalik, et siinkohal mängis rolli ka asjaolu, et inglise keelsest tekstist, eriti matemaatilisest – kus on ka joonised sees – saame isegi ilma tõlketa peaaegu aru. Siiski minu arvamus ja kogemus on, et on kasutatav matemaatika ülesannete puhul.
Eesti keelesüntesaatori algatus on väga positiivne. Olen ise oma töös samuti kokku pidanud puutuma NLP tehnoloogiatega ja tunnetan tehnoloogilisi väljakutseid, mida selline probleem esitab.
Minu, kas just igapäeva, aga üsna palju kasutust leidnud kõnesüntesaator on, juba ka ülal katsetatud, google tõlkemootor. Milline võiks olla lähim eesti keelel. Ma pakun, et keelega, mis oma struktuurilt on eesti keelele sarnane. Näiteks soome keel. Google keskkonnas proovisin tõlkida eesti keelest soome keelde ja kuulasin mõlemaid tekste. Ei olnud üldse paha. Üllatav on see, et minu arust sai google paremini hakkama kui EKI lahendus.
Proovides suhelda Thoght Screen keelebotiga eesti keeles, siis pidas ta mind ilmselt soomlaseks. Keelebote olen mina kohanud eelkõige telekommunikatsiooniettevõtete nn first line support funktsioonina. Covid-19 raames on eestis ka kontaktide läbihelistamisel rakendatud. Üks, pigem huumori valdkonda minev, projekt on https://alkoinfo.ee/et/abot/. Olen ka ise tööalaselt pidanud mõne lihtsa realiseerima. Antud juhul kasutasin Google ja Facebook API’d. Isegi kui tehnoloogia ei ole täna veel täiesti kohal, siis ma usun, et antud tehnoloogia on tulevik. Näiteks mulle väga meeldiks, kui uudisteportaalid suudavad leida just mind paeluvad lood ja need mulle ette lugeda.
Viimaseks mängisin natukene aliast.
Ekraanitõmmis
Pean tunnistama, et oli huvitav ajaviide. Teiseks keskkond, mida ma polnud varem kasutanud. Seltskonnas, kus füüsiline alias puudub, tundub hea abimees.
Suures osas tegi programm seda, mida ta tegema pidi. Alguses oli segadust, kuidas enda pilt ekraani alla nurka saada. Lisaks oli probleeme heli salvestamisega. Lõpuks kõrvaklapide restart aitas.
Kui stuudio keskkonnas tundus kõik sujuv, siis hiljem salvestust vaadates selgus, et osad liikumised on hüplikud. Samal ajal mul arvuti oli korraliku koormuse all. Võimalik, et on paremat arvutit vaja või tuleb mingeid kasutatavaid ressursse natuke piirata.
Olukorras, kus füüsiline lävimine on teatud piirangutega, on sotsiaaltarkvara osakaal ilmselt tõusutrendis.
Oletame, et meil on olukord, kus informaatika õpetaja annab Jukule ja Antsule ülesande Python programmeerimiskeele luua lihtne programm, mis küsib sisendiks kaks arvu ja liidab need kokku ja lõpuks kuvab vastuse.
Sotsiaaltarkvara tuleb siin appi näiteks just paarisprogrammeerimise abistamisel.
Üks selline kategooria abimehi on online programmeerimiskeskkonnad. Mina valisin proovimiseks https://codeanywhere.com/ keskkonna.
Projekti oli alustada lihtne. Valisin koodi repositooriumi ja programmeerimiskeskkonna.
Keskkond annab terve konteineri, mis sisaldab ka käsurida ning lihtsamaid käskusid. Võimalus on näiteks oma programmi käsurealt käivitada.
Samuti git käsud.
Logisin samal ajal ka sisse teisest arvutist ja tegin muudatusi. Muudatused kajastusid ka esimeses arvutis.
Kokkuvõtteks võib ütelda, et idee, mis sai püstitatud, on antud keskkonnaga teostatav.
Miinusteks on, et keskond on tasuline ja kindlasti vajab esimesel seadistamisel abi.
Kui me lühidalt mõtleme koolile, õpilasele, õpetajale ja õppimisele täna, siis millised pildid meie pähe tekivad? Suuremale osale ilmselt füüsiline koolimaja, klassid, palju õpetajaid ja veel rohkem õpilasi. Protsessi poolt vaadatuna istuvad ilmselt õpilased klassiruumis ja õpetaja seisab klassi ees ja annab edasi, kõigile ühtemoodi, uusi teadmisi. Mingil hetkel kontrollitakse neid teadmisi, mida edastati ühtemoodi kogu klassile, hoopis personaalselt.
Täna on trend, kus me pürgime individuaalsuse poole, mis on iseenesest ju hea suund. Me kõik oleme ju indiviidid ja omanäolised, miks siis meie personaalseid iseärasusi lämmatada kooliajal? Vastuseks võiks pakkuda kasvõi asjaolu, et õpetajaid ei jätku. Miks ei jätku, sellesse ma siinkohal ei süvene, fakt on, et ei jätku.
Tulevikukool võiks lahendada kaks eelpool tõstatatud probleemi – individuaalne lähenemine õpilasele ja õpetajate puudus.
Edaspidine on täna veel natukene ulmevaldkond, kuid ma ju kirjeldan siin tulevikukooli.
Meil on juba täna päris palju informatsiooni indiviidi kohta. Teadlikult ja enesele teadmata toodame igapäevaselt aina uut infot. Vaadates tänaseid trende, pole põhjust arvata, et meie digitaalne jalajälg kuidagi tulevikus väiksem saab olema. Juba täna on Eesti riigis arendamisel tehisintellekt KRATT
Seega tulevikus võiks olla haridusministeeriumi üks väga suur osa andmeladu ja seal toimetavad masinõppealgoritmid, mis juba väga varases eas lapse puhul tuvastavad tema iseärasused ja määravad indiviidile personaalse õppeprogrammi.
Meil on nüüd olemas individuaalne õppeprogramm. Individuaalne õppeprogramm suurendab veel rohkem õpetajate puudust. Tulevikus paigutatakse meie ajju ja kehasse erinevaid andureid. Erinevaid andureid paigaldatakse meie kehadesse juba ka täna. Loe lisa siit.
Kõnealused andurid suhtlevad antud konteksti mõttes haridusministeeriumi serverikeskuses, kus asub meie individuaalne õppekava, olevate tehisintellektil põhineval personaalse õpetajaga.
Tulevikus ei kao õpetajad ära. Õpetaja roll ei ole enam seista klassi ees vaid pigem aidata nn krattidel õppida, et kratt saaks siis tegeleda iga lapsega personaalselt.
Juhtusin biker.ee foorumis lugema arutelu mootori võimsuse üle ja Randeli seletus meeldis niivõrd, et peab endale kohe ülesse kirjutama. Tsitaadi algus:
Et maakeeles võimsuse ja pöördemomendi vahe selgeks teha, kujutlege järgmist olukorda: On vaja tassida 100 tellist punktist A punkti B Üks tööline tassib 10 kivi korraga (suur pöördemoment) ja teine 2 kivi korraga (väike pöördemoment) Esimene tööline käib aeglaselt (madalad pöörded) ja teeb töö ära näiteks 1 tunniga. Teine lidub kiirelt (kõrged pöörded) ja saab 45 minutiga hakkama. See kumb saab töö kiiremini tehtud, ongi võimsam. Mootoriga on täpselt sama loogika.
