Informatsiooni väärtus

Alljärgnev ei ole otseselt seotud ühegi IT-projektiga, samas puudutab paljusid suuremaid viimasel ajal ellu viidud IT-alaseid saavutusi, kus kogutakse isikuandmeid. Ma ei pea silmas ainult otseselt isikut otseselt tuvastavaid andmeid nagu nimi, aadress, ID-kood vaid ka anonüümseid andmeid – mingi kasutajanimi, ost, kuupäev, logid jne.

Otseste isikuandmetega on asi selge, nendele rakendub isikuandmete käitlemise seadus. Samas kõik andmed, mis siiski isikut puudutavad, ei kuulu sinna haldusalasse ja neid võib koguda ja töödelda.

Miks ma pean antud teemat eetiliseks? Kuna infotehnoloogia, matemaatika ja struktureerimata andmed annavad väga tugeva indikatsiooni hetkel veel tundmatu isiku käitumisharjumiste kohta väga tugeva mustri, siis on see muster väärtus. Kas meie, selle mustri tekitajad, ei peaks saama siinkohal rohkem kaasa rääkida? Võib ju oponeerida, et peida rohkem, krüpteeri rohkem, aga miks peaks olema see eesmärk omaette? Võime näiteks tuua Tallinna ühistranspordi projekti. Ega minul, kui kasutajal ei olegi valida – kas ma lihtsalt ei kasuta seda süsteemi (ei jaga andmeid) või olen sunnitud neid andmeid siiski jagama. Miks ma peaks oma käitumisharjumusi jagama? Võib jällegi vastu küsida, et avalik ruum ja alati võib keegi minu kodu ukse juures passida ja märkida ülesse kellaaja, millal ma lahkun. Samas on vahe, kui seda teeb, mingi elektrooniline süsteem minu teadmata – minu jaoks oleks see siis süstemaatiline andmete kogumine. Juhul, kui seda teeb mõni inimene, mis iganes tema põhjus on, siis mis seal ikka – vaba maailm. Minu jaoks on piir inimese ja masina vahel.

Veel näiteid. Kui maha on sadanud paks ja värske lumi, siis esimene kodanik, soovides punktist A punkti B minna, tekitab lumme mingid jäljed. Järgmine tegelane tõenäoliselt liigub punktist A punkti B eelkäija järgi. Mõne aja pärast on tekkinud korralik rada, mis omab juba järgmiste, kes soovivad liikuda punktist A punkti B, jaoks korraliku väärtust – nad saavad puhaste kingadega läbida antud teekonna.

Nüüd võib küsida, et kus see probleem ikkagi on. Niikaua ei olegi, kui seda ära ei kasutata. Näide – oleme nüüd kena raja sisse tallanud punktist A punkti B. Kui nüüd tee haldur, kes peaks seda teed lumest puhtana hoidma, avastab, et inimesed nagunii kõnnivad selle ala kenasti kõvaks, siis ei ole ju tarvis siit lükata enam. Teehooldusteks eraldatud ressursid jäävad aga teehooldajale, mitte ei jagata lumes sumpajate vahel ära.

Kui nüüd eetilisuse juurde tagasi pöörduda ja osapooli esile tuua, siis on lihtne eristada eraisikuid, kes tekitavad mustreid ja andmekogujaid, kes koguvad andmeid ja nendest mustreid genereerivad.

Kui nüüd väita, et inimesed on alati mustreid tekitanud, siis nüüd on see eetiline probleem seetõttu, et neid mustreid on väga lihtne nüüd, kus me jätame oma elektroonilise jälje, koguda ja analüüsida.

Ma ei ole enda jaoks antud teemat päris lõpuni mõelnud, sellest tulenevalt ei oska ma ka ühest lahendust, minu jaoks probleemina tunduva, teemale anda. Võib juhtuda, et ühel päeval oleme me kõik tuluteenijad, kui informatsioonitekitajad – meie käitumismustreid tegelikult ju vajatakse. Täna tundub ulmelisena. Toon näite. 1953 aastal ei olnud ilmselt mingi probleem, kui ajalehes avaldati informatsioon, et Ants Konn, Tiidu poeg on ostnud piima ja muna. Kui täna selline informatsioon avaldada, siis on olukord kohe teine. Sama kogus informatsiooni aastal 1953 ja 2014 aastal on erineva väärtusega.

Lõpetuseks tooksin veel selgelt välja, miks on tegu minu arust eetilise probleemiga.  Tänaseks ei ole selgelt informatsiooni omanik määratletud, kui me peame silmas selliseid andmeid, mida me enese teadmata toodame. Samas kasutatakse neid tulu saamisel teadlikult ära. Osapooled on selgelt eristuvad – ühelpool meie, kes me toodame vajaliku informatsiooni, saamata sellest täna tulu ja teisel pool komplekt arvutusvõimsus, matemaatika ja asjalik ärimees, kes juba saab eelmainitud komplekti väljundust tulu teenida. Mitte, et see halb oleks, lihtsalt informatsiooni tekitajad on minuarust valesti koheldud.

Minu IT-alast kaks raamatut

Hackers – by Steven Levy

Mõned aastad tagasi sai antud teos läbi loetud. Lugesin seda oma mobiiltelefonis. Olin raamatust nii sisse võetud, et mind võis näha pea igal pool mobiiltelefoni vahtimas. Ka magama jäin seda teost lugedes.

Hackers annab väga hea ülevaate IT-maailma (vabatarkvara pooldavatest) tegelastest, raud- ja tarkvara kujunemisest. Kui ma näiteks ei oleks seda raamatut eelnevalt läbi lugenud, enne kui ma Steve Jobs’i eluloo kallale asusin, siis sorry Steve, sinu elulugu oleks väga palju mööda läinud. Nüüd, omades eelnevat väga põhjaliku tausta, oli hea siduda teatud sündmusi teistega.

Raamat on ka seetõttu huvitav, et temast õhkub just seda vabadust, mida, mulle tundub, et tollel ajal justkui rohkem oli. Samuti võib sellest raamatust tõelist häkkeriloomust kogeda. Kui oluline oli mälu ja arvuti aeg. Seda rohkem hinnati, kui mingi kavala nipiga õnnestus mingi koodijupp natukenegi optimaalsemalt toimima saada.

Meenutan oma IT-aja algust ja esimest arvutit Krista-2 (venelaste toodetud), siis oli see väga tänapäevane masin TX-0 ja PDP seeria masinatega võrreldes, mida selle raamatu kangelased kasutasid.

Huvitav oli ka suhtumine masina multitaskingusse – esialgu negatiivne. Täna seda enam ei tunneta, pigem on see huvitav.

Hämmastav oli MIT tegelastel võime paari ööga uue raua peale assembler portida. Täna tagasi vaadates võib mõelda, et omal ajal oli neil väga palju uut avastada ja seeläbi oma nimi IT-ajalukku maha kirjutada. Täna oleks seda raskem teha. Samas on see vale võrdlus, nii ei saa mõelda, aeg on teine. Ma usun, et täna on samasugune võimalus oma nime jäädvustada.

Meile IT-ärimaailmast tuntud tegelased nagu Bill Gates oma kuulsate kirjadega on kenasti esile toodud. Kindlasti jätab tema suhtumine antud raamatus negatiivse kuvandi. Steve Jobsi tegemisi kajastatakse väga vähe. Samas ei olnud ta ka väga väljapaistev raua- või tarkvaraspetsialist. Apple kambast kindlasti Steve Wozneak saab kenasti kajastatud ja õigustatult, kuna tegu oli ja on tänagi väga väljapaistva häkkerikultuuri esindajaga.

Igaljuhul IT-maailmas figureerivale inimesele, eriti veel, kui ta ennast mingilgi moel häkkeriks sooviks mõelda, kohustuslik kirjandus!

 

Teine raamat, mis ilmselt ei ole üheski IT-alases nõutud raamatute nimekirjas, on minule oluline raamat – “Selles mängus ei hüpata ” by Juhan Habicht (https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?keywords=14785&ost=14787)

Minu jaoks oli see vist isegi korralik tõuge IT-ala valikul.

Raamat on ajast, kus nõugogude aeg hakkas Eestis lõppema ja tegutsesid koperatiivid ja dressipükstes kantpead.

Arvutid olid uued asjad ja ühele logardist ehitusmehele, kes ehitamise asemel avastas, et ta jube kenasti saab hakkama arvutimängudega ja ka nendest sohiga (debuggeriga) otseteid leida oskas.

Tegelane jäi silma ühele maffiabossile, kes võistles teise maffiabossiga kosmoseseikluse nimelise mängu läbimängimises.

Sisu kunstilise külje pealt väga mõttetu, kuid arvestades antud ajajärku, kirjutada arvutitest (386) oli väga tegija masin selles raamatus, siis on minule väga muljetavaldav kirjandus.

Raamatu alguses mängitakse ka Larry-1 mängu, mille peale ma jala 25km käisin, et see mäng 7 floppiketta peal Raplast kopeerida 🙂

Teistmoodi IT

Inimene on üks huvitav elajas. Looduses vigastada saanud või mingil muul põhjusel liigikaaslastest kehvema tervisega isend sureb. Inimeste puhul on asjaolu, et üritatakse igal moel kehvemasse olukorda jäänud kaaslasi aidata, kahepidise tulemusega. Ühelt poolt on see positiivne nähtus. See on lihtsalt inimlik, kui kõigile püütakse luua võrdseid võimalusi. Teisalt, kallis lugeja ei tohiks solvuda, aga looduse seisukohalt vaadates on see ohtlik tendents – nõrgemad jäävad elama, paarituvad, saavad järglasi, kes on ka tihti nõrgad. Siin jaguneb probleem veel kaheks: füüsiline ja/või mentaalne puue.

Tänases infoühiskonnas füüsilise puude korral on just IT-alane tulevik mõeldav. Inimene, kes väga ei liigu ja füüsilisele tegevusele kahjuks aega kulutada ei saa, on tihti väga pühendunud oma vähestele väljundkanalitele, milleks tihti üheks põhilisemaks on elektroonilised võimalused.

Minu kokkupuuted IT-projektidega, kus tuleks puuetega inimestega arvestada, on minimaalsed. Olen pidanud arendama teenuseid, mida tarbitakse veebilehitseja kaudu.  Antud juhul peavad teatud projektide (enamasti riigiasutuste poolt tellitud) puhul olema täidetud teatud nõuded.

Samas olin ühe huvitavama IT projekti juures väljatöötamisfaasis. Planeeritav ja täna ka osaliselt juba rakendatud süsteem oli nn paanikanupp vanuritele. Vanainimene võis olla kodus kukkunud või mõnel muul moel sattunud olukorda, kus ta vajab abi. Siis on hea, kui on lahendus käepärast võtta.

Toimis see suure punase nupuna, mis saatis kõnekeskusesse signaali. Signaali omanik oli eelnevalt registreeritud aadressiga. Lihtne, samas mingis olukorras vajalik lahendus.

Meie vananevas ühiskonnamudelis muutuvad tehnilised abivahendid ilmselt tulevikus veel populaarsemaks. Kui hea see ühiskonna tervisele evolutsiooni mõõdupuul on seda meie ilmselt teada ei saa.

Häkkerid

Ilmselt olen väga ebaoriginaalne, kui valin oma näidis IT-projektiks, mis  kannab endas häkkerlikku mõtteviisi, linuxi kerneli (http://www.kernel.org/). Tegu on projektiga, mille ümber on tänaseks koondunud suuremaid ja väiksemaid vabavaralisi Unixi laadseid operatsioonisüsteeme. Väga ehedalt kantakse edasi mõtet, et hea ja toimiv asi ei pea olema suure raha eest, kui ise natukene pingutada ja klotsidest omale vajalik keskkond kokku viitsida panna.

Kui ei viitsi päris LFS projekti ise läbi teha, siis on saadaval väga erinevaid linuxi kernelil baseeruvaid operatsioonisüsteeme (CentOS, Fedora, Debian jne), mida võib samuti tasuta oma vajaduste rahuldamiseks kasutada.

Kõik need head projektid, mida eespool maininud olen, peaks katma laias laastus ühe keskmise infosüsteemi pakkumise jaoks vajaliku platformi.

Ja siinkohal peaks sügava kummarduse tegema just häkkerikultuuri viljelejatele, kes on leidnud oma andele nii mõistliku väljundi. Me ei kujutaks ette IT-maailma täna ilma linuxi kernelile baseeruvate operatsioonisüsteemideta. Lisaks avatud kood ja võimalus ise osaleda kerneli ja kernelit kasutavate operatsioonisüsteemide arendamisel.

Häkkerikultuuri seisukohast võttes on eelmainitud projektid väga olulisel kohal. Nad koondavad inimesi erinevast rassist,  – maailmaosadest, – vanusest ja kultuuridest üheks suureks meeskonnaks, kes annab oma jätkuva panuse linuxi kerneli testimisel ja arendamisel. Lisaks seob see inimesi ka sotsiaalselt.

Suur hulk tegelasi, kes IRL ehk ei tunne ennast kõige kindlamalt, on sellises mudelis, mis arendab linuxi kernelit, väga omal kohal. Nad leiavad rakendust, nende tulemust hinnatakse ja nad leiavad seeläbi mõttekaaslasi ja ka tihti partneri oma kõrvale pereelus.

Ja ka majanduslikult on linuxi kernel koos tema ümber olevate operatsioonisüsteemidega ja seal peal toimivate teenustega korralik konkurent kommerts operatsioonisüsteemidele, mis omakorda peegeldab häkkerite mõtteviisi – tarkvara peab olema vaba ja kõigile arendatav.

Omal ajal võis arvata, et selline skeem, kus kõik arendavad, ei vii pikas perspektiivis edasi. Tänaseks on leidnud kinnitust, et selline arendusviis toimib kenasti. Vabavaral baseeruvad tarkvarad ja serverid on väga laialt levinud ja populaarsed. Võime siinkohal näiteks tuua Apache HTTP Server projekti.

Hiljuti sai linuxi kernel 20 aasta vanuseks. Siinkohal suur kummardus Linus Torvaldile ja pikka iga linuxi kernelile!

Tsensuur, privaatsus ja Internet

Härra Mark Andrejevic väidab, et tegevus internetis jätab kasutajast jälje. Loomulikult jätab. Selleks ei pea olema nii haritud mees, kui seda on M. Andrejevic. Ma ei ole veel jõudnud selgusele, mis see digitaalne jälg rohkem väärt on, kui muu jälg oma tegevusest, mida inimene maailma jätab? Arusaadav, et digitaalseid andmeid saab mõnusalt analüüsida ja sealt masinatega teha järeldusi.

Suurem osa arenenud riikide kodanikest on juba tehnoloogia orjad. Igapäevaselt jätame interneti sisse märkamatult jälgi, mida me ise ka ei aima. Samu jälgi jäi maha ka sajandeid tagasi. Paar sajandit tagasi, üritades trükimasinal moodustada väljapressimiseks kirja, võis asjalik juurdleja leida trükimasina, millega me seda kirja tegime, sest antud trükimasin tegi K tähte just omamoodi. Täna võib viia reaalse inimese ja anonüümse kokku näiteks tema kirjutamisstiili, kirjavigade, lauseehituse ja teatud sõnade kasutust analüüsides. Sama asi, mis trükimasina puhul. Kui nüüd keegi pani 1 ja 1 kokku, kas me oleme siis jube kurjad, et minu anonüümne identiteet viidi kokku reaalse nimega?

Ma tunnen tõsiselt kaasa ametitele, kes andmekaitsega peavad tegelema. Tundub, et täna ei peaks niivõrd keskenduma, mitte andmekogujate, kui hoopis andmete tekitajate jälgimisele. See vaene ametkond ei jõua meid rumalaid kasutajaid aidata olukorras, kus digitehnika tuleb sellise kiirusega peale, tehnoloogiaga, mis andmeid niimoodi liigutab, et me isegi ei tea, kuhu meie pildid ja failid jõuavad.

Keegi meist ei kurda eriti kui tehnoloogia kenasti toimib. Ise lülitame oma telefonides asukohatuvastamise sisse ja karjume igal võimalikul moel, kus me oleme. Ja kui siis keegi julgeb piiksatada, et ma tean, et sa olid see hetk seal, siis on meil kohe häda, et meid jälgitakse jne 🙂

Ma tean, et kõlab äärmuslikult, samas peab olema ka selliseid andmeid, jube lihtne oleks, kui sõnastaks kogu probleemi nii, et mida sa interneti sisse paned, see on ka avalikult kasutatav ja hiljem viriseda ei või. Võime võtta näite jälle reaalsest elust. Kui ma kõnnin tänaval (avalik ruum) ja keegi teeb majast pilti, mille taustal ma olen juhuslikult ja paneb mingisse uudisesse, siis ei tohik mingit kobinat olla, et ma seal pildil olen. Aga aina enam ja enam kohtame juhtumeid, kui ka sellistest olukordadest tuleb kisa. No kuidas sa nii elad 🙂

Vaene Googel üritas kaardistada meil siin mõnda piirkonda. Jube, mis toimuma hakkas. Riiklikul tasandil hakati kohe uurima, kas see on OK või mitte. Samas jube hea on googlet kasutada küll. Keegi ei kurda 🙂

Kokkuvõtteks arvan mina, et ise me jätame neid jälgi. No ei pea seda Tallinna ühistranspordi isikustatud kaarti ostma, kui nii häda on oma andmete pärast. Jube mõelda tegelikult, kusagil andmebaasis on ju meie nimi ja isikukood ka olemas ja keegi võib teha : ldapsearch -x -h ldap.sk.ee -b c=EE “(serialNumber=37303140314)” õudne milline jälg 🙂

 

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Viimased 30 aastat on e-suhtlus olnud meie igapäevaelu üks lahutamatuid osasid. Kellel vähem, kellel rohkem, mingil määral puutub arenenud IT-ühiskonnas sellega kokku pea igaüks.

Antud kirjatüki eesmärk on tuua Virginia Shea 10 käsust üks näide, mis seostub minu IT-kogemusega. Ma teen seda, samas tahan toonitada, et minu arvates võiks teema taandada tänaseks, kus virtuaalmaailma ja reaalsuse piir on palju õhem, kui ta oli ajal, mil need 10 käsku maha sai kirjutatud, reeglitele, mis kehtivad reaalses maailmas.

Minu tõlgendus:

  1. Ole inimene. – No seda võiks ka reaalelus.
  2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus. – Kogu 10 käsku saaks taandada antud käsule.
  3. Tea, kus sa oled. – Väga kenasti reaalses maailmas rakendatav reegel.
  4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust. Sama kehtib ka reaalelus. Tänaseks on aeg tähtsam, kui võrguühendus.
  5. Näe võrgus hea välja. Reaalselt võiks ju ka. Ma ei pea silmas ainult füüsilist poolt.
  6. Jaga oma teadmisi. Antud käsk on pigem vabavara maailma kuuluv. Mina olen isiklikult seisukohal, et osad teadmised võiks mugavalt siiski tagada teadmiste omanikule mugava sissetuleku. Kisub sinna patenditeemasse.
  7. Aita piirata sõimusõdu. – See punkt on ehk väga virtuaalsuhtluse maailma kuuluv ka täna.
  8. Austa teiste inimeste privaatsust. – Samuti võiks kehtida reaalses maailmas
  9. Ära kuritarvita oma võimu. – Antud käsk on sama oluline reaalses maailmas, kui ta on virtuaalmaailmas.
  10. Andesta teistele nende eksimused. – Isegi kristlased soovitavad seda

Tänaseks on sirgunud mitu põlvkonda, kes on kasvanud koos internetiga ja e-suhtlus on nende igapäevatoiming. Tulenevalt sellest on uutele põlvkondadele reeglid, mis ülal on toodud, enesestmõistetavad. Teisest küljest jälle, kui reaalsus ja virtuaalsus aina lähenevad, siis oleme me täna tunnistajateks olukordadele, kus virtuaalmaailma abil tehakse toiminguid, millede kolimist reaalmaailmast mujale ei pidanud 50 aastat tagasi suurem osa võimatuks. Ei ole tavatu, kui e-kanalit kasutatakse abieluettepaneku tegemiseks, samas ka lahutusotsuse kohale toimetamiseks.

Samas, punktid ei tule ju niisama, seega tagasi teemasse. Valiksin ülaltoodud listist käsu number 8 (Austa teiste inimeste privaatsust).

Olles aastaid olnud paljude serverite haldaja (samuti ka täna), on mul reaalne ligipääs infole, mis ei ole minu jaoks mõeldud.  Samuti olen pidanud päris palju tegelema keskkonnaga, kus inimesed soetavad virtuaalkeskkonnas tutvust.

Pean tunnistama, et ma olen leidnud ennast mõtlemast, et kui huvitav oleks tuhnida teise inimeste privaatinfos. Toonitan, et sellised mõtted liikusid minu peas, minu IT-alase elu alguses, kus mul ei olnud isegi internetiühendust.

Hiljem tuli töö ja sellega seoses ka arusaam, et mingile infole on ligipääs nii lihtne, et seda infot tuleb austada – see on lihtsalt eetika küsimus, seda võimu mitte kuritarvitada. Või tõesti, ehk on asi selles, et kui midagi on liiga lihtne, siis pole see ka huvitav. Mine tea 🙂

Kokkuvõtteks võiks tõdeda, et tänaseks on reaal- ja virtuaalmaailma vaheline lõhe palju väiksem, kui ajal, mil ülaltoodud reeglid kirjutati. Ja analüüsides neid reegleid, leiad mina, et ka päriselus kehtivad reeglid sobivad virtuaalmaailmasse ja vastupidi.

IT proff

Kui peaks IT professionaali kirjeldama, jätaksin mina aastal 2012 IT üldse välja. Esiteks on raske leida valdkonda, kus IT ei ole oluline. Teiseks professionaal on üldisemas mõttes oma ala meister. Minu arust ei mängi määravat rolli, kas proff tegutseb IT alal või on näiteks agronoom – mõlemal juhul iseloomustavad neid ühised omadused.

Täna (aastal 2012) toimuvad IT alal, samuti ka paljudes teistes tööstusharudes, väga kiired protsessid. Kui me 10 aastat tagasi ostsime telefoni, siis jätkus temast julgelt mitmeks aastaks. Täna on telefonimaailmas uus mudel maksimaalselt 6 kuuga turul. Sarnane kiirus on ka teistes elektroonikavaldkondades. Kogu sellist kiiret tootearendust peab IT toetama. Sellest tulenevalt inimesed, keda me IT valdkonnas professionaalseteks saaksime kutsuda, peaksid olema väga paindlikud kohandujad ja kiired õppijad.

Mulle tundub, et tänases IT maailmas, kus mina ei suuda otseselt määratleda selle maailma piire, peab IT professionaal keskenduma mingile kitsamale valdkonnale. Sarnase näite võib tuua tervishoiu valdkonnast, kus me mingi ala arste peame oma ala asjatundjateks. Kindlasti oleksime päris ärevad, kui hambaarst hakkaks meil pimesoolt välja lõikama. Sama kehtib minuarust ka teistes valdkondades.

Üks tunnus, mida mina enda juures oluliseks pean (mina pole kindlasti IT proff) on tunne, kui ma näiteks kuu aja jooksul ei ole midagi uut õppinud, siis on see tagasiminek. Tahan siinkohal rõhutada, et pidev areng on oluline. Kui koolist tuleb täna IT haridusega noor, siis on ta väärtuslik ressurss IT tööturul. Nüüd on tema teha, kas ta liigub progressiga kaasa või teeb maksimaalselt 5 aastat seda, mida koolis õppetati. Kui areng puudub võib juhtuda, et tänavalt tulnud ambitsioonikas ja arenemisvõimeline indiviid on temast professionaalsem. Kool on väga väärtuslik stardipakk, aga siiski oma distants tuleb ka võidu joosta.

Natukene teise nurga alt võiks asja uurida hoopis nii, kui palju keegi oma teadmistega teenib. Kui moodustada sissetulekust, mis saadakse oma vastava ala teadmisi rakendades, pingerida, siis kindlasti on see oma moodi indikaator professionaalsuse skaalal.

See on vist minu nõrkus, aga minu silmis on inimene eriti professionaalne, kui ta suudab oma ala arvamusliider olla. See tähendab erinevaid artikleid, lausa raamatuid, mis antud ala ja tema vaatenurka kirjeldavad.

Üks oluline omadus minu silmis on asjaolu, et proff naudib oma tööd niivõrd, et ta oleks nõus täpselt sama asja tegema ka siis, kui maailmas raha mõte puuduks. See läheb küll vastuollu ülaltoodud palga näitega, aga olen kindel, et lugeja saab aru, mida ma siinkohal silmas pean.

Kokkuvõtteks võiks ütelda, et IT professionaal on nagu iga teine oma ala meister suvalisel ajaloo hetkel.

IT, riskid ja ergonoomika

Teeme traditsiooniliselt niimoodi, et halb näide eespool ja hea hiljem. Siis on  positiivne tunne selle loo juurest lahkuda.

Tooksin negatiivse poole pealt esile Nokia symbian operatsioonisüsteemi. Siinkohal pean silmas komplekti, mis sattus kasutajateni Nokia telefoni sees ajavahemikus 2008 – 2010 aastatel. Toetun antud juhul enda ja oma pisikese tutvusringkonna kogemustele.

Antud nn negatiivse osa sees sooviks lausa esile tõsta positiivse esindajana Nokia varasemaid kasutajaliideseid, siis kui ussimäng oli veel au sees.

Ma mäletan juhust, kus ma oma uue Nokia telefoniga üritasin SIM kaardi pealt kopeerida kontakte telefoni mälusse. Ühesõnaga tegevus, mis ei tohiks olla väga äärmuslik. Kui hakkame arutlema, kuidas kasutaja ostab telefoni, siis mida ta tõenäoliselt teha tahab? Võib juhtuda, et soovib sisestada SIM kaarti ja kontakte hallata. Igal juhul oli antud tegevus nii keeruliseks aetud, et minul tekkis esialgu mõte, et nüüd ongi see aeg käes, kus ma olen vana. Hiljem selgus, et antud tegevust ei osanud isegi mobiiloperaatori esinduses, kelle juurest ma antud seadme ostsin, olevad spetsialistid alla ühe tunni teostada.

Teine segadus, mis mulle hetkel meenub, oli viis, kuidas antud kasutajaliides üritas tagaplaanile pandud protsesse visualiseerida. Ma ei ole üldse kindel, kumb lahendus oli hullem, kas antud versiooni symbiani nn multitasking (kui seda üldse oli) või viis seda visualiseerida (võib-olla ainult visualiseerimisega üritati multitasking efekti jätta).

Hiljem üritasin seda telefoni niisama  ära anda. Pakkusin seda oma tütrele ja hiljem äiale. Mõlemad loobusid telefonist peale mõnepäevast kasutamist.

Tõin siinkohal välja ainult kaks näidet. Samas peaks need ilmekalt iseloomustama minu mõtet. No tõesti läks hukka Nokial viimase otsa symbianiga kasutajaliidesed.

 

Positiivse näite poole pealt olen ma väga ebaoriginaalne ja sooviksin esile tõsta Apple tooteperekonnast iPhone kasutajaliidese.

Mäletan, kui esimese iPhone3 sisse lülitasin ja mind kenasti juhendati, kuidas käituda ja seadistada oma telefoni. Ausalt väga positiivse mulje jättis.

Öeldakse, et esmapilk on oluline. Tihti tuuakse see mõttetera inimeste kontekstis välja. Minuarust on esmane mulje riist- ja tarkvara puhul sama oluline. Tänases tarbimis – ja infoühiskonnas on info esitlemise eest vastutavatel seadmetel ja tarkvaralistel lahendustel väga oluline osa kahel põhjusel.

1. Kui lahendus ei ole piisavalt atraktiivne, siis seda ei soovita omandada. Lahenduse sees võib olla peidus nutikas mõte, kuid lühikesel tutvumisel ei avastata seda. Seetõttu võibki kasutaja kokkupuude seadme või tarkvaraga jääda viimaseks.

2. info meie ühiskonnas peaaegu, et maavara või väärtusliku toormaterjali staatuses, seega eluksvajalik. Kui nüüd süsteem, mis peaks kasutajaid igapäevaselt aitama, vastupidiselt hoopis piirab, siis on see, tänast kiiret elutempot arvestades, mitmekordselt häiriv.

Jällegi toon positiivses osas ka negatiivse näite. Nimelt minu ja inimeste, kellega suhtlen kogemusele toetudes väidan, et ID kaardi lahendus on väga ebasõbralik, lähtudes sellest, mida kasutajad näevad. Olen nõus, et tehniliselt on tegu väga nutika lahendusega.

Positiivse osa lõpuks avaldaksin arvamust, et Apple (Steve Jobs) pani omal ajal ehk tehnikute ja äripoole arust rõhku valedele kohtadele.  Samas minule tundub, et kasutajaliidese ja selle mugavuse tõttu eristusid nad selgelt  ja positiivses mõttes teistest.

 

Arvutid ja paragrahvid II: tarkvara- ja sisulitsentsid

Pean sissejuhatuseks mainima, et minu toodud näited ei jaotu negatiivseteks ega positiivseteks. Pigem on toodud näited olukordadest, kus vastavalt litsentseeritud tarkvara on omal kohal olnud.

Kuna paljud firmad teemakohast informatsiooni ei avalda, siis toon näiteid enda kogemustest.

Esimene

Eestis rahandussektoris tegutsev rahvusvaheline filiaal korraldas avaliku konkursi tarkvaralahenduse arendamiseks. Pakkumisel osalesid firma X ja Y.

Firma X kasutas kommertstarkvara nii arendusprotsessis kui ka serveripoolsete komponentide osas. Firma Y kasutas lihtsamaid arendusvahendeid. Näiteks IDE Eclipse. Serveri poole ZendServer, mida saab samuti teatud funktsionaalsust mitte vajades tasuta. Samuti kasutas firma X serveripoolsete komponentidena nn vabavaralisi lahendusi. Näitena Apache veebiserver.

Kuna tellitud lahendus ei olnud tellija põhisüsteem vaid pigem toetav komponent, siis tulenevalt asjaolust, et firma Y pakkumine oli mitmeid kordasid odavam, kui firma X oma, siis teostas projekti firma Y.

Siit võib taas esile kerkida igipõline küsimus, kuidas tagatakse vabatarkvara puhul lahenduse toetus? Tellija ei omanud võimekust Unixi laadse operatsioonisüsteemi hooldamiseks, samuti antud platvormi peale paigaldatud teenuste osas.

Siinkohal oli lahenduseks antud teenuse sisseostmine firmalt Y, kes realiseeris kogu projekti. Lisakulu see ei olnud, kuna igal juhul oleks tulnud antud lahendusele haldur otsida.

Teine

Firma X (Ei ole seotud esimeses näites toodud ettevõttega) omas mitmeid, äriliselt mitteotstarbekaid servereid, mis pakkusid teenuseid firma sisemise toimimise jaoks, samuti  ka vähestele klientidele. Servereid hooldas kõrvaltööna firmas tarkvaralahendusi arendav inimene, kellelt siiski nõuti teenuste küllaltki kõrget käideldavust, mis omakorda häiris põhitööd märkimisväärselt.

Lahenduseks oli olemasolevate teenuste kolimine firma Y (ei ole seotud esimeses näites kasutatud firmaga) haldusesse. Firma Y kasutas Microsoft serveritarkvara ja omas koolitatud spetsialiste, kes tagasid teenuste kokkulepitud mahus toimimise.

Tulemusena sai tarkvaraarendaja keskenduda oma põhitööle, millest tõusis suurem kasu firmale X, võrreldes ajaga, kui põhitöö kõrvalt tuli ka servereid ja tugiteenuseid hallata.

Antud näide on toodud just vastukaaluks esimesele, et toonitada asjaolu, et alati ei ole vajalik iga hinna eest ise, näiliselt vähe tähelepanu nõudvaid, teenuseid pakkuda. Tänases IT maailmas on pigem oma alale spetsialiseerumine suurema tuluga seotud, kui proovida katta kogu spekter.

 

Kolmas

Firma X (ei ole seotud kahes esimeses näites toodud firmadega) soovis oma tarkvaralahendusele, mille eripära oli tingimus, et lahendus võib erinevatel aegadel vajada raudvaralise – (CPU, RAM) ning tarkvaralise (horisontaalse laienemise võimalus. Näiteks, cache, DNS roudrobin) laiendamise võimalust.  Lisaks ei omanud ettevõtte X kompetentsi antud valdkonnas.

Lahendus oli kaheosaline. Tarkvara (vajas Microsoft serverit) paigaldati Amazon cloud (EZ2) keskkonda, mis vastas eeltoodud nõuetele. Amazone cloud keskkonnas oleva lahenduse haldusega tegeles firma Y (ei ole seotud ülemiste kahe näitega), kes omas sertifitseeritud spetsialiste.

Viimane näide on minu vaatenurgast kombinatsioon vaba- ja kommertstarkvara ristkasutusest.

Kokkuvõtteks võiksin tuua mõttetera, et päris silmaklappidega ei ole mõttekas IT maailmas liikuda. Pigem on tarvis kaaluda erinevate võimaluste positiivseid ja negatiivseid külgi ja tulemusest lähtuvalt konkreetse probleemi lahendus valida.

 

Tants intellektuaalomandi ümber

Sissejuhatuseks paar mõtet. Kuna ma kommertstarkvara ise ei kirjuta ja tarbin oma leiva teenimiseks samuti avatud lähtekoodiga tarkvara, siis ma justkui mõtlen, et mind see teema väga ei puuduta. Olen siiani ühiskonnas antud teemal toimuvasse suhtunud kõrvalvaatajana. Samas olen ka mina alla laadinud tasuta e-raamatuid, muusikat jne, mõtlemata sügavalt seadusandlusele.

Moral Rights Unchanged

Halleluuja!

Free Non-Commercial Sharing

Kui me räägime muusikast, kirjandusest, filmidest, siis lõpptarbijaks on tavakodanik. Kui nüüd 20 aastat tagasi eelmainitud intellektiomandit mingil viisil kopeeriti ja edasi jagati, siis võrreldes tänaste võimalustega (internet, mobiilne tehnoloogia, p2p) oli see minu arust kaduväike. Sellest tulenevalt jääb protsentuaalselt autoril täna suurem osa oma töö eest saamata võrreldes 20 aasta taguse ajaga.

Vastukaaluks võiks muidugi arutleda teemal, et kui varastada on lihtsam, kui osta, siis loomulikult omistatakse toode illegaalsel teel. Siinkohal on olnud heaks teerajajaks omal ajal Apple, kes pakub iTunes Store kaudu väga palju sellist toodangut, millest me antud kirjatükis räägime. Ja seda kõike väga mugavalt, mille läbi võidab kasutaja ja tootja. Antud juhul ei taandugi asi mitte juristide lauale vaid keegi tegi võimaluse osta mugavamalt, kui varastada.

20 Years Of Commercial Monopoly

Kui ma ehitan õlgedest maja. See on minu maja. Mingit moodi ei kinnitata seda maja minule mingiks ajaks. No ja kui maja, mis on õlgedest nädala aja pärast laiali on, on see minu probleem. Kui ma ehitan järgmise maja kivist ja see maja kestab sajandeid. Selles majas võib elada minu laps, tema lapsed jne. Ma mõtlen, et hästi tehtud maja.

Mingist nurgast võiks ju küsida, et miks intellektuaalse omandiga teisiti on? Miks ei võiks minu vanaisa tarkus, ka mind teenida?

Loomulikult on vastukaaluks siin probleem, kui liialt pikk õiguste omistamine, mingit teist protsessi segab. Samas, kui minu maja jääb nüüd ette suurele rajatavale maanteele, siis ilmselt hakatakse minuga läbirääkimisi pidama maja ostmise asjus, mille tulemusena saaksin ma endale korraliku elamise kusagil mujal. Teine äärmus on muidugi võõrandamine, mis tuleneb samuti ju asjaolust, et alati on tähtsamaid protsesse, kui üksikisiku huvid.

Iseasi, kui maja olemus kinnistatakse autoriga ja sellest tulenevalt maju ei tohiks enam ehitada ilma autorile selle eest raha maksmata. Samas see teema on juba idiootlike patentide väljastamise teema, mis on antud arutelu skoobist väljas.

Registration After 5 Years

Olen kahe käega selle poolt, et bürokraatia taha ei tohiks teadussaavutused jääda. Hetkel seadusandlus seda võimaldab tõesti.

Omaniku seostamist objektiga tehti Eestis ka domeenideformi raames. Kui nüüd paralleele tõmmata, siis asjad muutusid praktilisest vaatenurgast palju lihtsamaks. Hetkel on tõesti väga lihtne domeeniomaniku leida. Vastukaaluks on tõusnud ka seadusandluse keerukus selles valdkonnas, mille tulemusena on domeeniäri lausa poliitiliseks suudetud ajada.

Free Sampling

Siinkohal on üldse raske minul, kes ma ennast siiani pole selle teemaga vaevanud, mingit seisukohta võtta. Ühelt poolt ma täiesti saan aru, et Free Sampling oleks edasiviivaks jõuks ehk uutele teostele. Sama toimub ju avatud lähtekoodiga tarkvaramaailmas. Keegi teeb aluse, sinna peale teeb kolmas täiendusi. Ajalugu näitab, et see toote tervist arvestades on positiivne nähtus.

Teisest küljest kapitalistlikus ühiskonnas, autori seisukohast võttes, soovitakse oma tulemust siiski täiel määral realiseerida.

A Ban on DRM

Siin võiks ehk kivi visata riikide seadusandluse kapsaaeda. Ilmselt on suurfirmad oma juristide armeega kaugelt üle suurema osa riikide seadusandlusest.  Teisalt, kui nüüd üks väikeriik võtab kätte ja pusserdab valmis seaduse, mis mõne suure muusikaäri tõekspidamistega vastuollu läheb, siis ma pakun, et kannatab ilmselt selle riigi rahvas – antud riigis vastavat toodet lihtsalt ei saa olema.

Viimase mõttevälgatuse taustal võiks teema kokku mõttega, et inimeste enda poolt tehtud seadused, teistele inimestele, hästi ei passi.