Category: Fun
Oh aegu…
IT seletus lapse tulemise kohta siia ilma
Minu filmikarjäär
How I invented a new word
Skype:
Margus Roo
2:03 PM
So tomorrow evening I can ask how is it going?
kaspars
2:03 PM
sure
Margus Roo
2:03 PM
gool
kaspars
2:04 PM
is it “good”+”cool”?
2:04 PM
nice abbreviation
Harilik nädalavahetus
Laupäev. Tsiklimehed kes kogunesid Jõgeval arvasid et ülikõva oleks vaadata kuidas langevarjurid kaubamaja katusele hüppavad. Kuna kutid olid oma lava kohe kaupsi kõrvale paigaldanud siis ega nad sealt kaugemale ei viitsinud minna ja tahtsid sealtsamast tsekkida kuidas rahvas hüppab. Kuna seal lähedal ühtegi kohta polnud kuhu maanduda siis oli ainus enamvähem sile koht kaubamaja katus
Alguses tegime lihtsalt trenni 🙂
Ok, klient on kuningas, me siis panime sinna.
Pühapäeval hakkas vihma sadama. Siis läksin sukelduma 🙂
ITIL, coffemachine and servicedesk
“How’s that job going?” the Boss asks hurriedly, ducking into Mission Control.
“Which job?” I ask.
“The installation,” he responds, obviously believing that I have some idea of what he’s talking about.
“The installation?” I ask.
“The server installation.”
“What server installation?” I ask, beginning to wonder if the Alzheimer’s is kicking in.
“The WEB server – for PR.”
Okay, so it’s Alzheimer’s – which is a bit of a shame actually as I could have kept all those aluminium pots I threw away a year ago. Unless…
“Are you doing the server install for PR?” I ask the PFY.
“What server install for PR?” the PFY asks – and I KNOW he can’t have Alzheimer’s because he eats takeaways and avoids deodorant like vegetarian food.
“The Web Server,” the Boss repeats with more than a touch of frustration. “The new Public Relations Web server!”
“WHAT NEW PUBLIC RELATIONS WEB SERVER?!” the PFY and I snap.
“It’s in your helpdesk queue!” the Boss says, FINALLY giving us a bit of useful information.
“Ah, the SERVICE desk queue,” I say, being ITIL compliant. “When did that go in?”
“This morning,” he replies.
“Ah, and what priority did you give the Job?”
“High.”
“High,” I say to the PFY. “What’s the response time on that?”
“One working day,” the PFY says.
“Oh, ok, so we’ll probably get back to you on Monday,” I say. “Unless of course we fail to meet our response target in which case the job will escalate to you and you can follow-up with us Monday lunchtime.”
“So… the server’s not going to be ready by the weekend?!” the Boss gasps.
“No, no,” the PFY says, calming the Boss down a little.
“Oh good.”
“No,” the PFY continues. “What he’s saying is we don’t have to get back to you to have the whole ‘What server?’ ‘The Web Server’ ‘What Web Server?’ ‘The PR Web Server’ ‘What PR Webserver?’ conversation until monday. If we meet our response target.”
“B-But… we need the server up and running before the weekend!” the Boss gasps. “The company’s running an online promotional competition which they’ve advertised in a mailout!”
“Hmmm,” the PFY says. “And they waited until now to worry about the server?”
“Not exactly,” the Boss says, guilt oozing from his pores.
“YOU waited until now to worry about the server?”
“No,” the Boss blurts. “The developers said it would run on any web server, so PR put it on their web server last night but overnight it had a meltdown and we need a replacement server!”
“What sort of meltdown?”
“The whole thing collapsed – the disk filled up and the database log thing went berserk and the web server crashed and they can’t fix it,” the Boss gabbles. “So we need a server before the weekend!”
“In that case you should ring the service desk and get the priority changed to Urgent,” I say to the Boss. “Because then the response time drops to two hours.”
“Just look at it now pleeeease,” the Boss pleads.
“I’d like to,” I lie. “I honestly would, but if I do that then I’d be resolving a non-urgent call before an urgent one – which would show up when they analyse the KPIs which are set as part of our annual bonus calculations. I need to fix the urgent call first or get your job made urgent.”
“So what’s the other urgent call?”
“Someone wants us to put SNMP into the coffee machine so the know when the beans need to be refilled,” the PFY responds.
“THAT’S NOT BLOODY URGENT!”
“It was logged in the service desk as urgent,” the PFY says. “Apparently the CEO was here last week and someone offered him a coffee but couldn’t give him one because the beans were out and the refills were locked away to stop people stealing them for home…”
“Well, can’t you change my call?”
“Only the owner of a job or the service desk can change it’s priority,” the PFY says. “Because apparently SOME people thought that we’d deprioritise calls we didn’t want to do…”
“I…” the Boss says, getting the guilty look again. “I’ll go and change the priority and be right back!”
…two minutes later…
“So when will the server be ready?”
“I think we can probably have it run up by next Wednesday.”
“But it’s URGENT, you need to get started now.”
“I would but I have to deal with the Critical jobs first.”
“What critical jobs?”
“The coffee machine job,” the PFY says. “It’s just been upgraded to Critical. Apparently the CEO asked for a raincheck on the coffee!”
“But you never said there was a critical!”
“There wasn’t one then,” I say. “It got upgraded.”
“So how does the urgency thing work?” the Boss snaps.
“High is priority 2, Urgent is priority 1 and Critical is priority 0.”
“So Critical’s as important as it gets?”
“Yup!”
“Right!’ the Boss says, stomping out.
“Quick,” I say to the PFY. “Change the required resolution time of the cof…”
“Onto it!” the PFY snaps, updating his service desk call. “but I was just thinking – have you looked into the urgency mapping to see if it supports…”
“Negative numbers?” I ask. “Already onto it and it does…One Super Duper Critical coming up!”
Tripp Lõuna-Eestis ja Põhja-Saldejumpsis
Meenutusi paaripäevasest tripist. Tegelikult oli point minna otsima kunagi järve kõrkjatesse uppunud langevarjuri mälestusmärki. Sellega oli siiski raskem kui me ette kujutasime. Alguses sai otsitud Viljandi järve äärest. Selleks isegi ööbisime Viljandis. Siis kõne Dillingerile ja selgus, et deem, vale järv. Õige järv on oopis Võrtsjärv. Kimasime siis Võrtsjärve äärde. Müttasime metsas ja uurisime kohalikelt ja ilmselt leidsime peaaegu ka õige koha kuid jah suht märg on meie talv ja jalas ei olnud päris selleks ettevõtmiseks sobivad jalanõud. Selleks korraks sai hukkunud langevarjur meist rahu kuid nii see ei jää.
paar lahedamat pici asjast.
Möödasõit:
Setumaa piiril:
Võõpsu City
Kõik on ässad
Seeriast lahedad tanklad
Geopeituri varustus
Saldejumps
Tankla 2
Siin läheduses peab puhkama langevarjur.
Sitapead
Ükskord istusin oma laua taga, kui mulle meenus telefonikõne, mille olin unustanud teha. Ma leidsin numbri ja valisin selle. Meeshääl vastas:
“Hallo!” Ma ütlesin viisakalt: “Mina olen Tiit. Kas ma saaksin rääkida Marek Piegusega?!” Vastuseks karjus meeshääl mulle kõrva: “Hangi omale õige number, ****!” ja lõi telefonitoru hargile. Ma ei suutnud uskuda, et keegi saab olla nii häbematu.
Kui ma valisin Mareki korrektset numbrit, et talle helistada, avastasin, et olin kogemata kaks viimast numbrit segamini ajanud.
Peale temaga kõne lõpetamist otsustasin uuesti helistada valele numbrile.
Kui sama tüüp telefonile vastas, karjusin ma: “Sa oled sitapea!” ja panin toru ära. Ma kirjutasin ta numbri üles ja kirjutasin sinna kõrvale sitapea.
Ja kleepisin selle lauaplaadile. Iga paari nädala tagant, kui ma maksin arveid, või mul oli eriti s*** päev, helistasin ma talle ja karjusin: “Sa oled sitapea!”
Kui hakati pakkuma “numbrinäidu” teenust, mõtlesin, et mu teraapiline sitapeale helistamine peab saama lõpu, sest võin vahele jääda. Igaks juhuks otsustasin kontrollida, kas jobu sellest teab. Ma helistasin tema numbrile ja ütlesin: “Tere! Mina olen Toomas Tool Elionist. Helistan, et teada sada, kas te olete juba tuttav meie uue “numbrinäidu” teenusega?” Ta karjus: “EI!” ja lõi telefoni hargile. Ma helistasin talle kiiresti tagasi ja ütlesin: “See on sellepärast, et sa oled sitapea!” ja katkestasin kõne.
Ühel päeval kui olin Selveri juures ja valmistusin parkima, lõikas mingi tüüp musta BMW-ga mul tee ära ja parkis end kohale, mida ma kannatlikult oodanud olin. Ma tuututasin signaaliga ja vehkisin kätega – tema lihtsalt näitas mulle keskmist sõrme. Aga tema auto küljeaknal ilutses silt: MÜÜA, koos tema telefoninumbriga. Ma kirjutasin selle üles…
Paar päeva hiljem, kohe peale seda, kui olin esimesele sitapeale helistanud (mul oli ta number kiirvalimise all) ja ta korralikult läbi sõimanud, arvasin, et ma helistan sellele BMW sitapeale ka. Ma küsisin: “Kas teie olete see, kellel on must BMW müüa??” Ta vastas: “Jah, olen küll!” Ma küsisin: “Kas ma saaksin seda ka näha?” Ta ütles: “Jah, ma elan Vanapapli 14, Veskimöldres. See on helebee? majake ja autod on kohe ette pargitud.”
Siis küsisin: “Mis su nimi on?” Ta ütles: “Mu nimi on Madis Muul.” “Millal on hea aeg, sind leida, Madis?” “Ma olen kodus igal õhtul, peale kella 17”
“Kuule Madis, kas ma saan sulle midagi öelda?” “Jah?” “Madis, sa oled sitapea!” Siis panin ma toru ära ja salvestasin ka tema numbri kiirvalikusse.
Edaspidi, kui mul oli probleeme, oli mul kaks sitapead, kellele helistada.
Ühel päeval olin kogu maailma peale tige ja otsisin oma vihale väljundit.
Siis tuli mul idee. Helistan esimesele sitapeale. Ta ütles: “Hallo” Ma
ütlesin: “Sa oled sitapea!” kuid ei pannud toru ära. Ta küsis: “Oled sa veel seal?” Ma vastasin: “Jah” Ta karjus: “Lõpeta mulle helistamine!” Ma
ütlesin: “Eks sunni mind!” Ta küsis: “Kes sa oled?” Ma vastasin: “Mu nimi on Madis Muul” Ta ütles: “Jah?? Kus sa elad?” Ma vastasin: “Sitapea, ma elan Vanapapli 14, Veskimöldres, bee?is majakeses. Mul on must bemm maja ette pargitud, et sa teaksid.” Ta ütles: “Ma tulen kohe sinna, Madis-poiss. Ja sul on parem juba testament ära teha!” Ma ütlesin: “Jah, ma juba tõsiselt kardan, sitapea!” ja panin toru ära.
Siis helistasin ma teisele sitapeale. Ta ütles: “Hallo?” Ma ütlesin: “Hallo, sitapea!” Ta karjus: “Kui ma peaksin teada saama, kes sa oled…” Ma
ütlesin: “Mis siis saab?” Ta ütles: “Ma kütan su **** kuumaks!” Ma
vastasin: “Sul on see võimalus, sitapea! Ma tulen kohe sinu juurde!” Siis panin ma toru ära ja helistasin politseisse. Ütlesin, et elan Vanapapli 14, Veskimöldres ja et ma olen teel koju, et tappa oma elukaaslasest pedesõber.
Siis helistasin ma Kanal 2 Reporterisse, et kohe läheb lahti mölluks lahti aadressil Vanapapli 14. Vennad lubasid kärmelt kaameratega kohale kimada.
Seejärel läksin oma autosse ja sõitsin Veskimöldre poole.
Ma jõudsin sinna täpselt õigel ajal, et näha kuidas kaks sitapead just kohale jõudnud politseiauto ees teineteist tümitasid. Ning loomulikult ei puudunud ka telemehed oma kaameratega…
Kohe tundsin ennast PALJU paremini. Viha taltsutamine toimib tõepoolest, tuleb ta lihtsalt enda seest välja lasta!
Kassitsill
