http://www.eduskunta.fi/efakta/vk/tuv/challenges_of_the_globalinformationsociety.pdf
Pealiskaudselt võttes on tegu majandusgeograafilise probleemiga. Ja kas see on üldse probleem. Ilmselt on tegu inimkonna loomuliku protsessiga.
Minu üllatusmomendi tasandas natukene fakt, et tegu on 2004 aasta kirjatükiga. Antud ajahetkel ei pidanud olema hiromant, et aru saada, millised protsessid infoühiskonnas toimuvad. 1980 aasta oleks see mõttekäik olnud tõeliselt huvitav.
Antud kirjatükk toonitas spetsialiseerumise tähtsust, samas teema analüüsimine vajab teadmisi poliitikast, majandust, IT, riigi sotsiaalhoolhoolekandest ja rahandust – ühesõnaga vastukaaluks soovitusele hoopis väga laias spektris.
Lugedes ülaltoodud lingil olevat materjali pean suures osas lihtsalt nõustuma seal toodud mõtetega.
Tooksin mõned kohad, mis mind mõtisklema panid:
Mõte, et indiviid peaks tegema tööd, mis on pigem hobi, kui töö ja mille tulemusena töö (hobi) tulem on parem ja kvaliteetsem. See on vastuoluline teema. Mina olen üks vähestest (vähemalt Eesti ühiskonnas), kes juba aastaid teeb tööd, mida ma teeksin ka ilma rahata. Samas fakt, et tänases infoühiskonnas on siiski suurem osa liikmeid, kes teevad tööd, mis neile ei meeldi murettekitav. Sellest küsimus, kas Eesti on üldse infoühiskonda esindav mudel. Fakt, et Soome suurfirmad on kolinud meie riiki oma rutiinse töö tegemise (Ensto) näitab pigem, et Eesti on arengumaa, kus osta pigem lihtsama töö tegemiseks ressursse. Minu mõistusesse ei mahu skeem, kus suurem osa riigi tööjõulisest elanikkonnast teeb seda, mis neile meeldib. Seda enam, et ka Eesti (nagu ka muu Euroopa) on demograafiliselt seal maal, et tegu on vananeva ühiskonnaga. Minu tutvusringkond on ehk liialt ühepalgeline, kuid raske on ette kujutada inimest, kes fännab vanainimeste tagant sita koristamist. Ehk oli viimane näide liialt äärmuslik, kuid ilmselt sai lugeja aru, mida ma silmas pidasin – no ei saa kõigil olla tööd, mis neile meeldiks.
Teisalt ühiskonnamudel, kus tööd teevad need, kes armastavad oma tööd ja seeläbi paremat tulemust saavutavad on mingis mõttes ehk natukene Vana-Rooma ühiskonnale sarnane. Pean silmas siinkohal asjaolu, et rutiinsema ja odavama töö teeks ära sisserännanud tööjõud, kes ka makse maksavad. Seeläbi saab intelligentsem ühiskonnakiht tegeleda loovtööga, mis on infoühiskonna edasiviiv jõud.
Loomulikult tuleb luua võõrtööjõule lähteriigis keskkond, kus ollakse valmis endast parimat andma. See omakorda nõuab suuresti oma mõtteviisi muutmist. Hetkel näiteks Eesti ei saa selles valdkonnas väga kõvasti sõna võtta. Viimane probleem põlvneb omakorda minuarust asjaolul, et hetkel kardab kohalik oma töö pärast, mida ta käib vastumeelselt tegemas. Lühidalt siis, valitsus ei suuda sotsiaalseid tagatisi piisavalt tagada, et mõtteviis paraneks. Kana või muna probleem.
Tõstaks esile ühe teema, milles ma autoriga olen väga ühel meelel ja võiksin tuua oma kogemusest ka näite. Ühe hiljutise projekti käigus töötasime välja IT lahenduse. Klient tellis ka graafilise liidese kolmandalt osapoolelt meie lahenduse jaoks. Kolmas osapool hakkas ehitama projekti, mille maksumus ületas tunduvalt kliendi jaoks põhiprojekti summa. Antud lähenemine ei saanud olla kindlasti õige ja klient katkestas kolmanda osapoolega suhte. Kuna meile tundus antud projekti peale puuduva GUI ehitamine imelihtne, siis teostasime selle kõrvalprojektina ja praktiliselt tasuta võrreldes põhiprojektiga. Klient oli rahul. Kuidas saime endale lubada põhiprojekti kõrvalt ka GUI implementeerimist? Toon välja, et me oleme väga piiratud ressursiga väike meeskond. Lahendus oli kiires ja praktiliselt toimivas prototüübis, mis kliendile meeldis ja mille me väga lihtsalt vabavaralise lahenduse peale teostasime. Väga vähe tuli kohendada, et antud lahendus kliendi nõuetega vastavusse saada. Ühesõnaga tööriistade ja vahendite tark kasutamine. Lihtne vanasõna (mis sobib ideaalselt ka infoühiskonnas) ütleb, et jalgratast ei ole mõtet leiutada.
Asjaolu, et infoühiskonnas kasvavad noored (samuti ka täisealised) vajavad head haridust on kindlasti oluline. Samas toonitaks, et haridus on iga ühiskonnamudeli puhul edu aluseks olnud. Tänases Eestis saavad vähesed endale head haridust lubada. Ja mingil põhjusel tean ma rohkem inimesi, kes makstes ise oma õppemaksu, eelistavad ärijuhtimist, kui IT alast kõrgharidust. Siin ka mingi põhimõtteline probleem minuarust, mida ma siin lahata ei jõua.
Toonitatud oli vajadus puhata ja füüsilise aktiivsuse osakaalu suurendamine. Teoorias on see hea soovitus. Kuid reaalsuses kirjutan ma hetkel ka seda arvustust oma uneajast. Mis mind motiveerib? Tööandja? Otseselt ei. Ehk on see alateadlik soov püsida konkurentsis. Ehk on see sellest, et IT valdkonnas koguaeg tekib juurde uusi lahendusi, mida on vajalik uurida, et omal alal tasemel olla. Põhjuseid võib olla erinevaid, aga aega puhkamiseks on võimalik leida vähem. Ja siin ei ole taas ainult IT sektoris küsimus. Tänane majandusmudel paneb ka ettevõtjad olukorda, kus nad ei saa väga lihtsalt oma töötajatele stressivaba puhkust lubada. On olnud juhuseid, kus mõni tööline on peale puhkuselt naasmist koondatud, kuna on aru saadud, et tema arvelt on võimalus kulusid kokku hoida. Viimane probleem võib viia asjaoluni, et tööline hakkab enda vajalikust fabritseerima, mis ei ole pikas perspektiivis kuidagi ettevõttele ega ühiskonnale kasulik. Seega probleem, mis on täna lahendamata.
Kui nüüd jätta IT tahaplaanile, siis mina võtaks teema kokku mõttega, et maailm (pean silmas kogu universumi) püüab kõike tasakaalus hoida. Inimene pusserdab siin oma asja ja kui ta kusagil midagi liiga äärmuslikuks muudab, annab see ilmselt kusagilt teisest äärest tunda. Sama seaduse võime paigutada tagasi meie poliitikasse, majandusse ja praegu juba käsilolevasse infoajastusse. Kui kusagil keegi mõtleb ja toodab lendavaid ideesid, siis kusagil on keegi, kes need peaks koodi laduma. Lisaks peab olema mingi kamp, kes meile süüa teeb ja meie tagant koristab.