Mina kõndisin virtuaalselt The National Museum of Computing’s. Kogemus oli nii ja naa – keskmine. Ilmselt oli mingi tehnoloogiaga muuseum läbi kõnnitud ja 3D’s muudetud. Kasutajakogemus suurem asi ei olnud. Samas mõne tuttava arvuti leidmine pakkus siiski rõõmu.
Kui nüüd teha ettepanekuid virtuaalse arvutimuuseumi loomiseks või üldse virtuaalmuuseumi, siis mina ootaks rohkem virtuaalset kogemust. Näiteks kasutades virtuaalreaalsuse riistvara võiks saada võimalikult vahetu kogemuse. Kui päris muuseumis eksponaate harilikult kätte võtta ei lubata, siis ka siin saab ilmselt virtuaalreaalsus sammu edasi astuda ja lubada arvuteid ka võtta ja neid lähemalt uurida. Ilmselt saab virtuaalkeskkonnas palju rohkem informatsiooni edastada võrreldes reaalse muuseumiga. Pärismaailmas on näiteks füüsiline pind, kuhu arvuteid panna, omaette piiranguks. Nagu ka hetkel Tartu arvutimuuseumi puhul.
Mida ma füüsilise muuseumi puhul hindan on see, et sinna saab minna koos sõpradega. Samuti on võimalus tutvuda uute inimestega. Ilmselt on seda täielikult võimatu virtuaalreaalsuse puhul asendada.