Ükspäev Janek helistas ning teatas, et 2005 algust tehtud Saare Lastekodu kokkutulekule on nüüd lubatud järg tehtud ning 02.07 – 04.07 toimub teine Saare Lastekodu endiste kasvandike ning töötajate kookutulek.
Kartes pikki praamijärjekordasid, sai juba lõunal Virtsus oldud. Üllatuseks sain kohe üle. Praamid on ilmselt palju-palju suuremaks läinud. Kuna Saaremaal just igapäev ei käi, siis on siia alati soe ja kodune tulla. Orisaarest Laimjala poole pöörates satun vanale armsale teele. Palju on küll muutunud, kuid veel rohkem on igal sammul mälestustega seotud paiku, mida aeg nii kergelt ei muuda – näe siit läks jalgrada mida kasutasime, siin jõgi, kus püüdsime vähke. Varsti paisavatki juba vand tuttavad hooned – Saare Lastekodu endine peahoone ning abihooned. Siin oleks just kui aeg seisma jäänud, sõna tõsises mõttes. Kunagi kihas siin elust. Nüüd on vaikne. Jalutan majas mis oli aastaid tagasi minu koduks. Kuna maja pole peaaegu muutnud ajast kui ta seisma jäi, siis on tunded eriti ehedad. Paljudes kohtades on seintel isegi joonistused, mis tehti sinna sellel ajal kui meie seal elasime. Eriti toredaks teeb selle maja juurde saabumise see, et peaaegu alati kohtan seal endist Saare Lastekodu töötajat Eha. Tema paneb selle koha kuidagi elama ning mälestused ei olegi enam nii nukrad. Eha on kogunud kokku hulga albumeid läbi lastekodu ajaloo. Päris hea koht uutele saabujatele, kellest osad ei ole teineteist peaaegu 15 aastat näinud. Mõne tegelase tuvastamine osutub päris keeruliseks. Igaljuhul üsna varsti on kõik jälle taastuttavad. Kahjuks on kohale tulnud vähem rahvast kui 2005 kokkutulekul. Samas saab näha jällegi rahvast keda 2005a. polnud. Varsti on kogu maja ning ka pool õue taas täis rõõmsat jutuvadinat – “Mäletad kui me siin…” Õhtul sai ära põletatud korrastustöödest tekkinud oksad. Indrek vana metsamehena loobib aga oksi tulle tekkitades Eha jaoks ohtlikult suure lõkke, mille peale Eha jookseb kustutusvahendite järgi. Varsti saabuski isehakkanud kohalik tuleohutuseekspert tagasi rehaga. Õnneks olukord siiski kontrollialt ei väljunud ja Eha saab oma tuleohutusinspektori ameti varsti maha panna ning ühineb ülejäänud seltskonnaga. Nõrgemad nagu mina vajusid keskööpaiku telki magama. Enne magamaminekut kuulsin veel kuidas peeti plaani vana ja ohtlikuks kippuva laste ronimispuu lammutamist. Enne uinumist kuulsin veel, et Eha planib kirvest tuua.
Hommikul ärgates oli taas üks mälestustega seotud ese vähem – ronimispuu.
Järgmisel päeval külastasime traditsiooniliselt vanu kasvatajaid, sõime kokatädi juures suppi. Nägime ka, et mõni uus ja huvitav koht on tekkinud. Avastasime, et külal on lahe ja kena külaplats – kiik ja puha! Luhina rand on ilusamaks läinud. Samas märkasime, et meie vanas harjumuspärases ujumaminemise kohas oli ka rahvast ning kohtasin seal põhikooli aegset klassiõde Kristat. Nii, et peaaegu 1/14 klassikokkutulekust ka sai maha peetud.
Tegelikult sai paar asjalikumat mõtet ka maha pandud. Otsustasime luua veebilehekülje www.saarelastekodu.ee kus siis kajastada lastekodu ajalugu, kokkutulekuid ja anda infot tulevaste kokkutulekute kohta. Ehk aastal 2015 toimuval kokkutulekul on juba märgatavalt rohkem rahvast. Vaatame mis sellest tuleb 🙂 Igaljuhul lahe nädalavahetus oli!
Kohtumiseni aastal 2015.
Loodame et Google nämmutab lehte korralikult ning info jõuab ka nendeni kelleni ta täna veel ei ole jõudnud.
Ülejäänud Margusja pildid SIIN. Suht must materjal kuid parem ikka kui mittemidagi.