Sissejuhatuseks paar mõtet. Kuna ma kommertstarkvara ise ei kirjuta ja tarbin oma leiva teenimiseks samuti avatud lähtekoodiga tarkvara, siis ma justkui mõtlen, et mind see teema väga ei puuduta. Olen siiani ühiskonnas antud teemal toimuvasse suhtunud kõrvalvaatajana. Samas olen ka mina alla laadinud tasuta e-raamatuid, muusikat jne, mõtlemata sügavalt seadusandlusele.
• Moral Rights Unchanged
Halleluuja!
• Free Non-Commercial Sharing
Kui me räägime muusikast, kirjandusest, filmidest, siis lõpptarbijaks on tavakodanik. Kui nüüd 20 aastat tagasi eelmainitud intellektiomandit mingil viisil kopeeriti ja edasi jagati, siis võrreldes tänaste võimalustega (internet, mobiilne tehnoloogia, p2p) oli see minu arust kaduväike. Sellest tulenevalt jääb protsentuaalselt autoril täna suurem osa oma töö eest saamata võrreldes 20 aasta taguse ajaga.
Vastukaaluks võiks muidugi arutleda teemal, et kui varastada on lihtsam, kui osta, siis loomulikult omistatakse toode illegaalsel teel. Siinkohal on olnud heaks teerajajaks omal ajal Apple, kes pakub iTunes Store kaudu väga palju sellist toodangut, millest me antud kirjatükis räägime. Ja seda kõike väga mugavalt, mille läbi võidab kasutaja ja tootja. Antud juhul ei taandugi asi mitte juristide lauale vaid keegi tegi võimaluse osta mugavamalt, kui varastada.
• 20 Years Of Commercial Monopoly
Kui ma ehitan õlgedest maja. See on minu maja. Mingit moodi ei kinnitata seda maja minule mingiks ajaks. No ja kui maja, mis on õlgedest nädala aja pärast laiali on, on see minu probleem. Kui ma ehitan järgmise maja kivist ja see maja kestab sajandeid. Selles majas võib elada minu laps, tema lapsed jne. Ma mõtlen, et hästi tehtud maja.
Mingist nurgast võiks ju küsida, et miks intellektuaalse omandiga teisiti on? Miks ei võiks minu vanaisa tarkus, ka mind teenida?
Loomulikult on vastukaaluks siin probleem, kui liialt pikk õiguste omistamine, mingit teist protsessi segab. Samas, kui minu maja jääb nüüd ette suurele rajatavale maanteele, siis ilmselt hakatakse minuga läbirääkimisi pidama maja ostmise asjus, mille tulemusena saaksin ma endale korraliku elamise kusagil mujal. Teine äärmus on muidugi võõrandamine, mis tuleneb samuti ju asjaolust, et alati on tähtsamaid protsesse, kui üksikisiku huvid.
Iseasi, kui maja olemus kinnistatakse autoriga ja sellest tulenevalt maju ei tohiks enam ehitada ilma autorile selle eest raha maksmata. Samas see teema on juba idiootlike patentide väljastamise teema, mis on antud arutelu skoobist väljas.
• Registration After 5 Years
Olen kahe käega selle poolt, et bürokraatia taha ei tohiks teadussaavutused jääda. Hetkel seadusandlus seda võimaldab tõesti.
Omaniku seostamist objektiga tehti Eestis ka domeenideformi raames. Kui nüüd paralleele tõmmata, siis asjad muutusid praktilisest vaatenurgast palju lihtsamaks. Hetkel on tõesti väga lihtne domeeniomaniku leida. Vastukaaluks on tõusnud ka seadusandluse keerukus selles valdkonnas, mille tulemusena on domeeniäri lausa poliitiliseks suudetud ajada.
• Free Sampling
Siinkohal on üldse raske minul, kes ma ennast siiani pole selle teemaga vaevanud, mingit seisukohta võtta. Ühelt poolt ma täiesti saan aru, et Free Sampling oleks edasiviivaks jõuks ehk uutele teostele. Sama toimub ju avatud lähtekoodiga tarkvaramaailmas. Keegi teeb aluse, sinna peale teeb kolmas täiendusi. Ajalugu näitab, et see toote tervist arvestades on positiivne nähtus.
Teisest küljest kapitalistlikus ühiskonnas, autori seisukohast võttes, soovitakse oma tulemust siiski täiel määral realiseerida.
• A Ban on DRM
Siin võiks ehk kivi visata riikide seadusandluse kapsaaeda. Ilmselt on suurfirmad oma juristide armeega kaugelt üle suurema osa riikide seadusandlusest. Teisalt, kui nüüd üks väikeriik võtab kätte ja pusserdab valmis seaduse, mis mõne suure muusikaäri tõekspidamistega vastuollu läheb, siis ma pakun, et kannatab ilmselt selle riigi rahvas – antud riigis vastavat toodet lihtsalt ei saa olema.
Viimase mõttevälgatuse taustal võiks teema kokku mõttega, et inimeste enda poolt tehtud seadused, teistele inimestele, hästi ei passi.