Tsensuur, privaatsus ja Internet

Härra Mark Andrejevic väidab, et tegevus internetis jätab kasutajast jälje. Loomulikult jätab. Selleks ei pea olema nii haritud mees, kui seda on M. Andrejevic. Ma ei ole veel jõudnud selgusele, mis see digitaalne jälg rohkem väärt on, kui muu jälg oma tegevusest, mida inimene maailma jätab? Arusaadav, et digitaalseid andmeid saab mõnusalt analüüsida ja sealt masinatega teha järeldusi.

Suurem osa arenenud riikide kodanikest on juba tehnoloogia orjad. Igapäevaselt jätame interneti sisse märkamatult jälgi, mida me ise ka ei aima. Samu jälgi jäi maha ka sajandeid tagasi. Paar sajandit tagasi, üritades trükimasinal moodustada väljapressimiseks kirja, võis asjalik juurdleja leida trükimasina, millega me seda kirja tegime, sest antud trükimasin tegi K tähte just omamoodi. Täna võib viia reaalse inimese ja anonüümse kokku näiteks tema kirjutamisstiili, kirjavigade, lauseehituse ja teatud sõnade kasutust analüüsides. Sama asi, mis trükimasina puhul. Kui nüüd keegi pani 1 ja 1 kokku, kas me oleme siis jube kurjad, et minu anonüümne identiteet viidi kokku reaalse nimega?

Ma tunnen tõsiselt kaasa ametitele, kes andmekaitsega peavad tegelema. Tundub, et täna ei peaks niivõrd keskenduma, mitte andmekogujate, kui hoopis andmete tekitajate jälgimisele. See vaene ametkond ei jõua meid rumalaid kasutajaid aidata olukorras, kus digitehnika tuleb sellise kiirusega peale, tehnoloogiaga, mis andmeid niimoodi liigutab, et me isegi ei tea, kuhu meie pildid ja failid jõuavad.

Keegi meist ei kurda eriti kui tehnoloogia kenasti toimib. Ise lülitame oma telefonides asukohatuvastamise sisse ja karjume igal võimalikul moel, kus me oleme. Ja kui siis keegi julgeb piiksatada, et ma tean, et sa olid see hetk seal, siis on meil kohe häda, et meid jälgitakse jne 🙂

Ma tean, et kõlab äärmuslikult, samas peab olema ka selliseid andmeid, jube lihtne oleks, kui sõnastaks kogu probleemi nii, et mida sa interneti sisse paned, see on ka avalikult kasutatav ja hiljem viriseda ei või. Võime võtta näite jälle reaalsest elust. Kui ma kõnnin tänaval (avalik ruum) ja keegi teeb majast pilti, mille taustal ma olen juhuslikult ja paneb mingisse uudisesse, siis ei tohik mingit kobinat olla, et ma seal pildil olen. Aga aina enam ja enam kohtame juhtumeid, kui ka sellistest olukordadest tuleb kisa. No kuidas sa nii elad 🙂

Vaene Googel üritas kaardistada meil siin mõnda piirkonda. Jube, mis toimuma hakkas. Riiklikul tasandil hakati kohe uurima, kas see on OK või mitte. Samas jube hea on googlet kasutada küll. Keegi ei kurda 🙂

Kokkuvõtteks arvan mina, et ise me jätame neid jälgi. No ei pea seda Tallinna ühistranspordi isikustatud kaarti ostma, kui nii häda on oma andmete pärast. Jube mõelda tegelikult, kusagil andmebaasis on ju meie nimi ja isikukood ka olemas ja keegi võib teha : ldapsearch -x -h ldap.sk.ee -b c=EE “(serialNumber=37303140314)” õudne milline jälg 🙂