Inimene on üks huvitav elajas. Looduses vigastada saanud või mingil muul põhjusel liigikaaslastest kehvema tervisega isend sureb. Inimeste puhul on asjaolu, et üritatakse igal moel kehvemasse olukorda jäänud kaaslasi aidata, kahepidise tulemusega. Ühelt poolt on see positiivne nähtus. See on lihtsalt inimlik, kui kõigile püütakse luua võrdseid võimalusi. Teisalt, kallis lugeja ei tohiks solvuda, aga looduse seisukohalt vaadates on see ohtlik tendents – nõrgemad jäävad elama, paarituvad, saavad järglasi, kes on ka tihti nõrgad. Siin jaguneb probleem veel kaheks: füüsiline ja/või mentaalne puue.
Tänases infoühiskonnas füüsilise puude korral on just IT-alane tulevik mõeldav. Inimene, kes väga ei liigu ja füüsilisele tegevusele kahjuks aega kulutada ei saa, on tihti väga pühendunud oma vähestele väljundkanalitele, milleks tihti üheks põhilisemaks on elektroonilised võimalused.
Minu kokkupuuted IT-projektidega, kus tuleks puuetega inimestega arvestada, on minimaalsed. Olen pidanud arendama teenuseid, mida tarbitakse veebilehitseja kaudu. Antud juhul peavad teatud projektide (enamasti riigiasutuste poolt tellitud) puhul olema täidetud teatud nõuded.
Samas olin ühe huvitavama IT projekti juures väljatöötamisfaasis. Planeeritav ja täna ka osaliselt juba rakendatud süsteem oli nn paanikanupp vanuritele. Vanainimene võis olla kodus kukkunud või mõnel muul moel sattunud olukorda, kus ta vajab abi. Siis on hea, kui on lahendus käepärast võtta.
Toimis see suure punase nupuna, mis saatis kõnekeskusesse signaali. Signaali omanik oli eelnevalt registreeritud aadressiga. Lihtne, samas mingis olukorras vajalik lahendus.
Meie vananevas ühiskonnamudelis muutuvad tehnilised abivahendid ilmselt tulevikus veel populaarsemaks. Kui hea see ühiskonna tervisele evolutsiooni mõõdupuul on seda meie ilmselt teada ei saa.