Info- ja võrguühiskond

http://www.eduskunta.fi/efakta/vk/tuv/challenges_of_the_globalinformationsociety.pdf

Pealiskaudselt võttes on tegu majandusgeograafilise probleemiga. Ja kas see on üldse probleem. Ilmselt on tegu inimkonna loomuliku protsessiga.

Minu üllatusmomendi tasandas natukene fakt, et tegu on 2004 aasta kirjatükiga. Antud ajahetkel ei pidanud olema hiromant, et aru saada, millised protsessid infoühiskonnas toimuvad. 1980 aasta oleks see mõttekäik olnud tõeliselt huvitav.

Antud kirjatükk toonitas spetsialiseerumise tähtsust, samas teema analüüsimine vajab teadmisi poliitikast, majandust, IT, riigi sotsiaalhoolhoolekandest ja rahandust – ühesõnaga vastukaaluks soovitusele hoopis väga laias spektris.

Lugedes ülaltoodud lingil olevat materjali pean suures osas lihtsalt nõustuma seal toodud mõtetega.

Tooksin mõned kohad, mis mind mõtisklema panid:

Mõte, et indiviid peaks tegema tööd, mis on pigem hobi, kui töö ja mille tulemusena töö (hobi) tulem on parem ja kvaliteetsem. See on vastuoluline teema. Mina olen üks vähestest (vähemalt Eesti ühiskonnas), kes juba aastaid teeb tööd, mida ma teeksin ka ilma rahata. Samas fakt, et tänases infoühiskonnas on siiski suurem osa liikmeid, kes teevad tööd, mis neile ei meeldi murettekitav. Sellest küsimus, kas Eesti on üldse infoühiskonda esindav mudel. Fakt, et Soome suurfirmad on kolinud meie riiki oma rutiinse töö tegemise (Ensto) näitab pigem, et Eesti on arengumaa, kus osta pigem lihtsama töö tegemiseks ressursse. Minu mõistusesse ei mahu skeem, kus suurem osa riigi tööjõulisest elanikkonnast teeb seda, mis neile meeldib. Seda enam, et ka Eesti (nagu ka muu Euroopa) on demograafiliselt seal maal, et tegu on vananeva ühiskonnaga. Minu tutvusringkond on ehk liialt ühepalgeline, kuid raske on ette kujutada inimest, kes fännab vanainimeste tagant sita koristamist. Ehk oli viimane näide liialt äärmuslik, kuid ilmselt sai lugeja aru, mida ma silmas pidasin – no ei saa kõigil olla tööd, mis neile meeldiks.

Teisalt ühiskonnamudel, kus tööd teevad need, kes armastavad oma tööd ja seeläbi paremat tulemust saavutavad on mingis mõttes ehk natukene Vana-Rooma ühiskonnale sarnane. Pean silmas siinkohal asjaolu, et rutiinsema ja odavama töö teeks ära sisserännanud tööjõud, kes ka makse maksavad. Seeläbi saab intelligentsem ühiskonnakiht tegeleda loovtööga, mis on infoühiskonna edasiviiv jõud.

Loomulikult tuleb luua võõrtööjõule lähteriigis keskkond, kus ollakse valmis endast parimat andma. See omakorda nõuab suuresti oma mõtteviisi muutmist. Hetkel näiteks Eesti ei saa selles valdkonnas väga kõvasti sõna võtta. Viimane probleem põlvneb omakorda minuarust asjaolul, et hetkel kardab kohalik oma töö pärast, mida ta käib vastumeelselt tegemas. Lühidalt siis, valitsus ei suuda sotsiaalseid tagatisi piisavalt tagada, et mõtteviis paraneks. Kana või muna probleem.

Tõstaks esile ühe teema, milles ma autoriga olen väga ühel meelel ja võiksin tuua oma kogemusest ka näite. Ühe hiljutise projekti käigus töötasime välja IT lahenduse. Klient tellis ka graafilise liidese kolmandalt osapoolelt meie lahenduse jaoks. Kolmas osapool hakkas ehitama projekti, mille maksumus ületas tunduvalt kliendi jaoks põhiprojekti summa. Antud lähenemine ei saanud olla kindlasti õige ja klient katkestas kolmanda osapoolega suhte. Kuna meile tundus antud projekti peale puuduva GUI ehitamine imelihtne, siis teostasime selle kõrvalprojektina ja praktiliselt tasuta võrreldes põhiprojektiga. Klient oli rahul. Kuidas saime endale lubada põhiprojekti kõrvalt ka GUI implementeerimist? Toon välja, et me oleme väga piiratud ressursiga väike meeskond. Lahendus oli kiires ja praktiliselt toimivas prototüübis, mis kliendile meeldis ja mille me väga lihtsalt vabavaralise lahenduse peale teostasime. Väga vähe tuli kohendada, et antud lahendus kliendi nõuetega vastavusse saada. Ühesõnaga tööriistade ja vahendite tark kasutamine. Lihtne vanasõna (mis sobib ideaalselt ka infoühiskonnas) ütleb, et jalgratast ei ole mõtet leiutada.

Asjaolu, et infoühiskonnas kasvavad noored (samuti ka täisealised) vajavad head haridust on kindlasti oluline. Samas toonitaks, et haridus on iga ühiskonnamudeli puhul edu aluseks olnud.  Tänases Eestis saavad vähesed endale head haridust lubada. Ja mingil põhjusel tean ma rohkem inimesi, kes makstes ise oma õppemaksu, eelistavad ärijuhtimist, kui IT alast kõrgharidust. Siin ka mingi põhimõtteline probleem minuarust, mida ma siin lahata ei jõua.

Toonitatud oli vajadus puhata ja füüsilise aktiivsuse osakaalu suurendamine. Teoorias on see hea soovitus. Kuid reaalsuses kirjutan ma hetkel ka seda arvustust oma uneajast. Mis mind motiveerib? Tööandja? Otseselt ei. Ehk on see alateadlik soov püsida konkurentsis. Ehk on see sellest, et IT valdkonnas koguaeg tekib juurde uusi lahendusi, mida on vajalik uurida, et omal alal tasemel olla. Põhjuseid võib olla erinevaid, aga aega puhkamiseks on võimalik leida vähem. Ja siin ei ole taas ainult IT sektoris küsimus. Tänane majandusmudel paneb ka ettevõtjad olukorda, kus nad ei saa väga lihtsalt oma töötajatele stressivaba puhkust lubada. On olnud juhuseid, kus mõni tööline on peale puhkuselt naasmist koondatud, kuna on aru saadud, et tema arvelt on võimalus kulusid kokku hoida. Viimane probleem võib viia asjaoluni, et tööline hakkab enda vajalikust fabritseerima, mis ei ole pikas perspektiivis kuidagi ettevõttele ega ühiskonnale kasulik. Seega probleem, mis on täna lahendamata.

Kui nüüd jätta IT tahaplaanile, siis mina võtaks teema kokku mõttega, et maailm (pean silmas kogu universumi) püüab kõike tasakaalus  hoida. Inimene pusserdab siin oma asja ja kui ta kusagil midagi liiga äärmuslikuks muudab, annab see ilmselt kusagilt teisest äärest tunda. Sama seaduse võime paigutada tagasi meie poliitikasse, majandusse ja praegu juba käsilolevasse infoajastusse. Kui kusagil keegi mõtleb ja toodab lendavaid ideesid, siis kusagil on keegi, kes need peaks koodi laduma. Lisaks peab olema mingi kamp, kes meile süüa teeb ja meie tagant koristab.

 

Uus meedia. Foorumid

Foorum kui mõiste on väga vana. Juba Vana-Roomas oli foorumi nimeline, mis kujutas endast platsi keset linna, kuhu koguneti ühiskondlikult olulisi asju arutama. Selliseid kogunemiskohtasid, kus rahvas sai päevakohaseid teemasid arutada, tunti ka mujal maailmas. Siit võib järeldada, et läbi aegade on vaja olnud väljundit, kus inimesed, kes ehk ei otsusta otseselt midagi, saaksid oma arvamust avaldada. Sellist funktsiooni on foorumid läbi aegade endas kandnud.

Infoajastul on foorumi funktsionaalsus tasapisi liikunud interneti. Interneti algusaastatel olid foorumid pigem IT inimeste pärusmaa. Tänaseks on olukord väga palju muutunud. Erinevad tarkvaralised lahendused, mis pakuvad foorumi funktsionaalsust on väga palju. Väga lihtsa vaevaga on võimalik seadistada uus foorum, millest tulenevalt võime täna kohata pea iga keskkonna juures keskkonda, kus osalejad saavad oma arvamust avaldada ja teiste vaateid oponeerida.

Kui Vana-Rooma foorumis tuli oma arvamust avaldades arvestada asjaoluga, et arvamuse avaldaja oli teada ja võis juhtuda, et ebapopulaarse arvamuse avaldaja sai ühiskonnas ebasoosingu osaliseks. Sellest tulenevalt toimis kaks olulist protsessi. Esiteks – oma arvamust viia võimalikult selgelt paljude kuulajateni, tuli teema, mida käsitleti, enda jaoks põhjalikult selgeks teha. Teiseks – ebapopulaarsuse ja tagakiusamise oht oli olemas, sellest tulenevalt ei avaldatud igat arvamust, mis on mingis mõttes sellise formaadi negatiivne külg.

Internetis olevas foorumis jääb osalisele tihti tunne, et ollakse anonüümne (Tegelikult on anonüümseks jäämiseks tarvis teha palju rohkem, kui valida oma kasutajanimeks Karu Kati.). Viimasest tulenevalt kaotavad nn traditsioonilise foorumi reeglid (läbimõeldud teema käsitlus, ebasoosingu oht) oma kaalu. Sellest tulenevalt on internetifoorumid tihti väga äärmuslikud. Paljud foorumid on pealtnäha labased ja pealiskaudsed. Puudub igasugune netiketi jälgimine. Näitena tooksin Delfi keskkonda kuuluva foorumi Vastukaaluks leiame väga erinevaid spetsiifilisi keskkondasid, kuhu on kogunenud oma ala asjatundjaid, kes käsitlevad teemasid põhjalikult. Lisaks peetakse kinni netiketist. Viimased keskkonnad on sarnasemad nn Vana-Rooma foorumitele. Tooksin ka siia ühe näite

Võib jääda mulje, et keskkonnad, kus pealtnäha toimub väga pealiskaudne teemakäsitlus, kus arvamust avaldavad osalejad, kes teemat ei valda on mõttetud. Mina arvan, et ei ole. Sellised keskkonnad, olgugi, et mitte alati huvitavad ja harivad on tihti väga selgeks indikatsiooniks mingi ühiskonna valupunktile. Ma leian, et sellistes keskkondadest on samuti võimalik kasuliku tagasisidet saada.

Kokkuvõtteks võib ütelda, et foorum kui selline on endiselt ühiskonnas vajalik nähtus, mida aktiivselt kasutatakse. Foorumi kolimisega interneti on muutunud käsitlus, kuidas me foorumitest kajastuvat infot kasutame ja kas üldse kasutame.

Kolm untsu läinud lootustandvat IT projekti

Ei ole lihtne kirjutada asjadest, milledel on hea idee ja siiski lähevad nihu. Tihti on just eduka toote alustalaks hea idee. Isegi keskpärase tehnilise teostuse juures on hea ideega toode edukas.

Kuna ebaõnnestumise tõttu tooted laia teemakäsitlust, väljapool spetsiaalseid kanaleid, ei leia, siis me neist palju ei tea. Teisalt avalikkuse huvi on tihti väga kontsentreerinud suurte  tegijate suunas, siis leiame ka rohkem infot  näiteks Apple nihu läinud toodete kohta.

Apple Newton

Tegemist oli loomulikult paljutõotava projektiga, mis sai alguse 1987 aastal, kuid suleti juba 1988 aasta alguses.  Tegu oli täna tuntud PDA lahendusega. Nagu me teame, siis see  suund on leidnud hiljem kindla koha turul. Täna on tehnika areng teinud oma töö ja nutifonid need tooted ajaloohõlma saatnud. Kuid tollel ajal oli tootel potentsiaali.

Mõne sõnaga, kuidas mina asja näen. Olles just läbi lugenud Steve Jobs eluloo, jääb mulje, et Apple edukad tooted on olnud need, mille juurutamise juures on Steve Jobs saanud oma tahtmist realiseerida. Allpool kirjutan mõne rea Apple projektist “Lisa”, mida härra S. Jobs üritas pidurdada, kuna temal valmis samal ajal Machintos.

Kui S. Jobs kutsuti 1994 aastal Applet päästma, siis ühest esimesest asjadest tegi ta korrektuure antud hetkel väga laialivalguvas ja segases toodete perekonnas. Raamatus tuuakse välja ka seik, et Newton projekt sai lõpetamise otsuse just seetõttu, et antud projekti algataja oli  John Sculley, kes S. Jobsi 1985 aastal Jobsi vallandas.

Antud projekti lõpetamise puhul sai siis saatuslikuks puhtalt inimeste omavahelised suhted ja emotsioonid.

Apple Lisa 

Ma usun, et Lisa on hea näide ühest suurepärasest läbikukkunud projektist. Apple II masinale oli tarvis viisakat mantlipärijat ja S. Jobs oli valmis projekti panustama tohutult. Teda ajendas väidetavalt ka asjaolu, et Apple II oli pigem Steve Wozniaki au ja kuulsus, kui Jobsi. Nüüd tahtis S. Jobs luua arvuti, mis teeks tema nimele au.

1978 aastal alustati paljutõotava Lisa projektiga, mille juht oli S. Jobs. Projekti koondnimi LISA tuleneb S. Jobsi samal aastal sündinud tütre  Lisa Nicole Brennan nimest. Masinal oli mitmeid omadusi, mis tegi temast omal ajal silmapaistva ja  ajast ees oleva toote.  Näiteks  protected memory, mis oli masinale plaanitud, ei tulnud avalikkuse ette enne, kui  Mac OS X avalikustati 2001 aastal. Samuti oli plaanitud ka graafiline liides (GUI), mis sai “laenatud” Xeroxist. Teatavasti oli GUI tollel ajal arvutiasjanduses väga haruldane nähtus. Teadaolevalt erines ka Apple GUI teistest just oma nn usability poolest. Tegu oli keskkonnaga, mis oli mõeldud tavakasutajale, mitte mõnele arvutifriigile, kes tänagi elavad pigem terminalis, kui GUI peal. Miks siis hakata pärleid sigade ette heitma 😉

Kuna Apple oli muutunud päris suureks ja keerukaks masinavärgiks ja S. Jobs polnud just kõige lihtsam inimene, kellega kompromissidest rääkida, siis otsustas tolleaegne Apple juhatus S. Jobsi Lisa projektist tagandada. S. Jobs sai omale Machintos projekti. Kibestunud Jobs püüdis igal võimalikul moel, kaasa arvatud Lisa projekti saboteerides, oma toodet arendada. Nüüd tagasi vaadates võib tõdeda, et see tal ka õnnestus. Machintos on olnud Apple ajaloo üks edukamaid tooteid. Lisa läks küll müüki, kuid oodatud edu ta kindlasti ei saavutanud.

Taas kord näide, kui oluline on inimene ja emotsioonid ka väga suures masinavärgis.

 Nokia ja Symbian OS

Symbian sai alguse  Psion tarkvara arendajate ruumidest eelmise sajandi kaheksakümnendatel. 1998 aastal muudeti nimi Symbian Ltd. Symbian oli Nokia telefonide operatsioonisüsteemiks 2010 aasta lõpuni, millest alates astuti paati Microsoftiga. Antud liit oli minuarust kasulik loomulikult mõlemale osapoolele. Nokia oli lootusetult Symbianiga jalgu jäämas Apple ja Androidi nutitelefonidele. MS omakorda vajas raudvaralist väljundit olukorras, kus Apple ja Anrdoidi tarkvaral see oli.

Aga Nokia ja Symbiani liit. Teadmata tegelikult detaile, arvan ma et, maailmas käituvad paljud sündmused sinusoididena. Nokia oli pikalt olnud telefonide müügiedetabelite juhtkohal. iPhone ja samuti ka Android telefonide jõulise tulekuga oli Nokia järsku olukorras, kus Symbiani tarkvaraga enam konkurentsis ei püsinud. Samuti Android OS telefonide hinnad olid väga konkurentsivõimelised ja mis oluline Android oli cool. iPhone oli kallis, kuid ka cool. Mõlemad nii Android kui ka Apple leidsid kiirelt kliendid Nokia kasutajate seast.

Mis ma oskan antud loost õppida. Elu on sinusoid.

 

Kasutatud välislingid:

Apple Newton project

Apple Lisa

Nokia ja Symbian