Alljärgnev ei ole otseselt seotud ühegi IT-projektiga, samas puudutab paljusid suuremaid viimasel ajal ellu viidud IT-alaseid saavutusi, kus kogutakse isikuandmeid. Ma ei pea silmas ainult otseselt isikut otseselt tuvastavaid andmeid nagu nimi, aadress, ID-kood vaid ka anonüümseid andmeid – mingi kasutajanimi, ost, kuupäev, logid jne.
Otseste isikuandmetega on asi selge, nendele rakendub isikuandmete käitlemise seadus. Samas kõik andmed, mis siiski isikut puudutavad, ei kuulu sinna haldusalasse ja neid võib koguda ja töödelda.
Miks ma pean antud teemat eetiliseks? Kuna infotehnoloogia, matemaatika ja struktureerimata andmed annavad väga tugeva indikatsiooni hetkel veel tundmatu isiku käitumisharjumiste kohta väga tugeva mustri, siis on see muster väärtus. Kas meie, selle mustri tekitajad, ei peaks saama siinkohal rohkem kaasa rääkida? Võib ju oponeerida, et peida rohkem, krüpteeri rohkem, aga miks peaks olema see eesmärk omaette? Võime näiteks tuua Tallinna ühistranspordi projekti. Ega minul, kui kasutajal ei olegi valida – kas ma lihtsalt ei kasuta seda süsteemi (ei jaga andmeid) või olen sunnitud neid andmeid siiski jagama. Miks ma peaks oma käitumisharjumusi jagama? Võib jällegi vastu küsida, et avalik ruum ja alati võib keegi minu kodu ukse juures passida ja märkida ülesse kellaaja, millal ma lahkun. Samas on vahe, kui seda teeb, mingi elektrooniline süsteem minu teadmata – minu jaoks oleks see siis süstemaatiline andmete kogumine. Juhul, kui seda teeb mõni inimene, mis iganes tema põhjus on, siis mis seal ikka – vaba maailm. Minu jaoks on piir inimese ja masina vahel.
Veel näiteid. Kui maha on sadanud paks ja värske lumi, siis esimene kodanik, soovides punktist A punkti B minna, tekitab lumme mingid jäljed. Järgmine tegelane tõenäoliselt liigub punktist A punkti B eelkäija järgi. Mõne aja pärast on tekkinud korralik rada, mis omab juba järgmiste, kes soovivad liikuda punktist A punkti B, jaoks korraliku väärtust – nad saavad puhaste kingadega läbida antud teekonna.
Nüüd võib küsida, et kus see probleem ikkagi on. Niikaua ei olegi, kui seda ära ei kasutata. Näide – oleme nüüd kena raja sisse tallanud punktist A punkti B. Kui nüüd tee haldur, kes peaks seda teed lumest puhtana hoidma, avastab, et inimesed nagunii kõnnivad selle ala kenasti kõvaks, siis ei ole ju tarvis siit lükata enam. Teehooldusteks eraldatud ressursid jäävad aga teehooldajale, mitte ei jagata lumes sumpajate vahel ära.
Kui nüüd eetilisuse juurde tagasi pöörduda ja osapooli esile tuua, siis on lihtne eristada eraisikuid, kes tekitavad mustreid ja andmekogujaid, kes koguvad andmeid ja nendest mustreid genereerivad.
Kui nüüd väita, et inimesed on alati mustreid tekitanud, siis nüüd on see eetiline probleem seetõttu, et neid mustreid on väga lihtne nüüd, kus me jätame oma elektroonilise jälje, koguda ja analüüsida.
Ma ei ole enda jaoks antud teemat päris lõpuni mõelnud, sellest tulenevalt ei oska ma ka ühest lahendust, minu jaoks probleemina tunduva, teemale anda. Võib juhtuda, et ühel päeval oleme me kõik tuluteenijad, kui informatsioonitekitajad – meie käitumismustreid tegelikult ju vajatakse. Täna tundub ulmelisena. Toon näite. 1953 aastal ei olnud ilmselt mingi probleem, kui ajalehes avaldati informatsioon, et Ants Konn, Tiidu poeg on ostnud piima ja muna. Kui täna selline informatsioon avaldada, siis on olukord kohe teine. Sama kogus informatsiooni aastal 1953 ja 2014 aastal on erineva väärtusega.
Lõpetuseks tooksin veel selgelt välja, miks on tegu minu arust eetilise probleemiga. Tänaseks ei ole selgelt informatsiooni omanik määratletud, kui me peame silmas selliseid andmeid, mida me enese teadmata toodame. Samas kasutatakse neid tulu saamisel teadlikult ära. Osapooled on selgelt eristuvad – ühelpool meie, kes me toodame vajaliku informatsiooni, saamata sellest täna tulu ja teisel pool komplekt arvutusvõimsus, matemaatika ja asjalik ärimees, kes juba saab eelmainitud komplekti väljundust tulu teenida. Mitte, et see halb oleks, lihtsalt informatsiooni tekitajad on minuarust valesti koheldud.